Piparkoogist ülikool valmis viimasel hetkel
Lisatud galerii võistlustöödest!

Tartu Postimehe piparkoogivõistlusele saabunud piparkoogid.

FOTO: Sille Annuk

Suur oli toimetuserahva imestus, kui laual seisis äkki Tartu Ülikooli peahoone. Isegi akende arv, rääkimata maja värvist, oli õige. Pärast pingsat hindamist ei jäänud muud üle kui tunnistada, et meie ees on tänavuse piparkoogivõistluse võidutöö.


Idee Tartu Ülikooli peahoone piparkoogitainast valmis meisterdada tuli Abestock ASi müügiesindajal Õnne Haljasorul mõni päev enne võistluse lõppu. «Käisime sõbrannaga tema emale kassipoega viimas ja reedene Postimees oli seal laua peal,» meenutab ta. Sealt lugeski Õnne, et vaid nädalavahetus jääb võistluse lõpuni.

Ja hakkaski ta koos kommertsgümnaasiumis käiva seitsmeaastase tütre Liisiga osavõtu peale mõtlema. Koos jõudsid nad otsusele, et kui teha, siis midagi suurt ja korralikku. «Mõtlesime, mis seostuks Tartuga, sest tegime selle ju ikkagi Tartu Postimehele,» räägib Õnne. Nii langetasid nad otsuse ülikooli peahoone kasuks.

Õnne räägib, et piparkoogimajade tegemine on kättevõtmise asi. Enne tööle hakkamist käisid nad koos Liisiga ülikooli pildistamas. Koju jõudes hakkas Õnne mõtlema, kuidas kavandit visandada, kuidas näiteks akende arv sama saada.

Kaks kilo tainast

Materjalikulu koha pealt lähevad Liisi ja Õnne arvamused lahku. «Meil oli üks väike kotikene ja sinna jäi alles hästi natukene,» ütles Liisi, tunnistades, et see on ju päris suur kogus. «Umbes kaks kilo tainast kulus selle maja peale, mis iseenesest polegi väga palju,» arvas Õnne.

Ent mida läks piparkoogimaja ehitamiseks ka Õnne meelest palju, oli glasuur. Seda kulus lausa nii palju, et sai pühapäeva õhtul otsa. Siis ei jäänud midagi muud üle, kui pereema pidi õhtul kaheksa paiku kolm poodi läbi sõitma, et just seda õiget glasuuri leida, värvitoonid pidid ikkagi klappima.

Vahepeal tahtis Õnne maja ehitamisele käega lüüa. «Aga siis ma mõtlesin, et detailid on valmis küpsetatud, ei saa ju loobuda ja alla anda,» rääkis ta. Tegelikult oli plaanis ülikoolile ka tiivad juurde ehitada. «Kuid sellisel juhul poleks me toimetusse sissegi mahtunud,» naeris Õnne.

Vana kala

Tartu Postimehe piparkoogivõistlusest ei võtnud Õnne aga esimest korda osa. «Lapse isaga sai kaheksa aastat tagasi taluhoone tehtud ja siis me võitsime ka selle Postimehe auhinna,» naerab ta.

Piparkoogimaja meisterdamine ongi nende peres üks traditsioon, mida igal aastal au sees hoitakse. Õnne meelest peab lihtsalt tahtmist olema, siis saab maja valmis ka! «Esialgu tundub piparkoogimaja keeruline teha, aga tegelikult pole see üldse raske,» rääkis Õnne.  

Piparkoogitainast majade ehitamine on Õnne meelest hea võimalus, kuidas tütrega aega veeta. Üha kiireneva elutempo tõttu on neil mõlemal koosolemiseks aega järjest vähem. «Töö ja kool võtavad oma aja,» ohkas ta.

Liisi sai ka näpud jahuseks, tema rullis tainast ja aitas maja glasuurida. Ta tunnistab, et kuigi talle meeldis emmet aidata, olnuks ta märksa rõõmsam, kui saanuks majale hambad sisse lüüa.

Peale selle oli Liisi taimeri eest. «Hõikasin kogu aeg, emme-emme,» rääkis Liisi. Seetõttu läks vaid üks osa majast natukene kõrbema.

Soovitused

Õnne on valmistanud Evelin Ilvese retsepti järgi juba uue piparkoogitaina. See keeras tütre justkui üles. «Ta muudkui käis ja rääkis, et teeme nüüd ära, teeme nüüd ära. Aga oli nii raske päev, lihtsalt ei jõudnud,» rääkis Õnne. Seekord on neil plaanis tavalisi piparkooke teha, mitte maju, koole või muud sellist.

Kogemustega piparkoogimajade meistrina on Õnnel paar õpetussõna jagada. Maja meisterdamisel tuleks tainas valmis rullida ja lõigata küpsetuspaberi, mitte laua peal. «Siis see tainas ei veni kuhugi ja jääbki nii, nagu ta on,» rääkis Õnne. Muidu võib piparkook mõnest kohast õhem jääda, teisest kohast paksem.

Kuna Tartu Ülikooli peahoone oli suuresti glasuuriga kaetud ja aega võistluse lõpuni jäi järjest vähemaks, võttis Õnne kasutusele abiväe. Nii aitaski glasuuri kivistamisele kaasa föön.

Tagasi üles