Jaan Tooming: looja vastu peab mässama (4)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andres KeilTeatraal

28. märts 2016, 10:30

«Ma ei tule pildistama, ei mahu enam pildile,» ütles Jaan Tooming palve peale astuda kaamera ette. Ta soovitas teha endast portree mingite abstraktsete esemete või kehaosadega.
«Improviseerige, üllatage, ootan seda,» kutsus Tooming intervjueerijat üles. Tulemus on nüüd siin. — «Ma ei tule pildistama, ei mahu enam pildile,» ütles Jaan Tooming palve peale astuda kaamera ette. Ta soovitas teha endast portree mingite abstraktsete esemete või kehaosadega. «Improviseerige, üllatage, ootan seda,» kutsus Tooming intervjueerijat üles. Tulemus on nüüd siin. Foto: Andres Keil

Kohtunud ma Jaan Toomingaga ei ole, tema tipplavastusi näinud ei ole. Olen liiga noor. Aga ma tean, sabakondiga, kes ta on.

Jaan Tooming ei anna ennast kätte. Ta sõber vahendab me vestlust. Nii ongi see siin rohkem kirjavahetus kui intervjuu klassikalises mõttes. Kus sõnad vaikivad, kõnelevad kujundid ...

• • •

Alustuseks ei saa ma kuidagi mööda sellisest ehk labasevõitu kiusatusest (kuivõrd see lugu on osaliselt ajendatud teie juubelist) küsida: kui vaatate nendele aastatele tagasi, siis mida näete? Käigud, kaared, tahted, ihad, visioonid, mõtted, nende teokssaamine?

Tagasi üles