Karin Bachmann: kop-kop, on keegi kodus? Või lihtsalt tuli põleb?

Karin Bachmann.

FOTO: .

Maailm on imeline, laulsid vallatud vandersellid ega kartnud kingi tallata. On vist jah, kuigi  imede skaala on väga lai ning kahjuks ajavad kirjutama ikkagi need oh-pagan-kas-tõesti-imekogemused. Võtame või moodsaks relv   aks kujunenud emotsionaalse väljapressimise.


Sotsiaalmeedias levivad tihti kuulutused stiilis «Imearmsad taksikutsikad koos emaga otsivad kodu. Kui nädala jooksul ei leia, paneme magama». Loomulikult see liigutab mind, kuid mitte soovini võtta koer, vaid anda kuulutusepanijatele lihtsalt kere peale.

See on vastutuse veeretamine ja puhas pettus, kaaskodanike tundlikuma poolega mängimine, mille tagajärjeks on uisapäisa tehtud otsused (no võtame ta siis, kuigi hästi ei mahu), mistõttu pähemääritud kutsikas läheb peagi teisele või kolmandale ringile.

Teiseks jääb kutsikat mittevõtnu hinge närima süütunne, et nüüd äkki pannaksegi magama ja ma ei aidanud – sellele manipulaatorid loodavadki. Nad saavad pesakondadest lahti ega vaevu hoolima, et järgmist apsu ei juhtuks.

Ei, ma ei kiida neid selle eest, et nad on olnud nii inimlikud ja jätnud koerad alles ning neid toitnud-katnud ega ole metsa viinud – see on üksnes loomulik (ei saa ju kiita kedagi selle eest, et ta hingab). Vastutada tuleb lõpuni.

Haledahingelistele – ma ei usu, et kedagi neist kutsikatest magama pandaks. Esiteks tasub uurida, kui palju maksab veterinaari juures uinutamine. Teiseks ei ole mõtet karta ka uputamist, sest kes on juba laialt kuulutanud, et tal on kutsikad pakkuda, ei see enam julge neid uputada. Ja kolmandaks: alati on olemas varjupaik, kuhu hädalistel on võimalik maanduda.

Rotiaasta

Üks vana tuttav ütles mõni aeg tagasi, et ostis mitu kilo rotimürki. Uurisin seepeale, kas ta ka teab, mida see mürk täpsemalt teeb ja kuidas mõjub. Ta vastas, et ei tea ega tahagi teada, sest ei jõua kõigega kursis olla, ning ta arvas sedagi, et teadmatus vabastab vastutusest. Kahtlen.

Võimuga peab käima kaasas vastutus ja isegi kui räägime tühipaljast rotist, on inimese enese sisemise väärikuse küsimus, kuidas ta probleemi lahendab. Et vahendeid on palju ning ka selliseid, mis loomale ebaloomulikke piinu ei põhjusta (näiteks kass või püüdmispuur), ei näe ma ühtegi vabandust, miks mitte just neid kasutada.

Ja jättes kõrvale roti tunded, puudutab mürgitamine väga palju suuremat seltskonda kui üks rotisuguvõsa. Mürgitatud loom ei sure ju kohe, vaid liigub agoonias pikki maid, olles ahvatlevaks saagiks naabri kassile või koerale. Ka võib rott valida suremiseks mürgitaja enda lapse liivakasti. Kas ka nüüd ei ole tarvis teada, kuidas mürk mõjub?  

Suure pildi nägemine ja igasuguse nõrgema olendiga arvestamine on see, mis teeb meist looduse krooni. See, et viitsitakse hoolida neist, kes on küll vastumeelsed, kuid kellest vabanemine võib käia ka suuremeelselt, härrasmehelikult.

«Alguses viskad suitsukoni autoaknast välja, hiljem juba inimese,» tavatseb mu vend öelda. Väiksemast sammust saab märkamatult suurem ning rotimürgitaja võib mingil hetkel juba võidelda naabriga, kel on tema arusaamadele vastuvõetamatud tavad, näiteks õunapuu otsas istumine.

Silmad pärani kinni

Muinasjutte on õpetlikke ja vähem õpetlikke. Küsimusi tekitavad sellised, mis mõtlema panemise asemel mõistust uinutavad. Rakvere lihakombinaat on lagedale tulnud täiesti uskumatu looga Vaprast Seast, kes vanainimeste juures tares sirgub ning siis kuhugi seiklema läheb (kusjuures kogu pere sööb «rammusat verivorsti meenutavat, parajalt pehkinud» puitu, mitte liha).  

Jutu lõppedes ei paku Vapper Siga iseenda küljetükki ega pekikõrneid, kuigi see oleks aus. Teeb hoopis Emisega pulmad, keegi liha ei söö ja ollakse väga õnnelikud. Samal lehel loositakse välja eesti seast jõulupraade. Milleks sellist totrust toota (jäägu teiseks korraks kriitika äärmiselt maotu fotomontaaži üle)? Kas selles on mingi moraal?  

Kas potentsiaalne lugeja – laps – saab targemaks, hakkab maailma selgemini tunnetama? Vastupidi, selline lugu ähmastab reaalsust. Milline seos on Rakvere viineri söömisel ja Vapra Sea tegemistel? Miks peaks kaasa elama selle seiklustele, kes meie toidulaual lõpetab?

Ei, see ei ole toidu isikustamine, et me teaks, mida sööme. See on, vastupidi, täiesti anonüümseks muutmine, liha taandamine lõpp-produktiks, ebaisikuliseks olluseks, mis ei pärine elusalt loomalt, vaid ongi kohe algusest peale küüslauguga pikitud käntsakas.

Sest kui Vapper Siga seikleb kuusikus, siis kes on taldrikul? Vapra Sea vend? Aga miks me sööme tema venda, tehes samas Vaprale Seale kummarduse? Enamik muidugi ei mõtle sellele, sest nagu öeldud – ei taheta teada, ei viitsita.

Vahelduseks võiks vorstikilel olla selle konkreetse sea pilt, kellest vorst tehtud. Kuid siis langeksid müüginumbrid kohe ja pahased lapsevanemad nõuaksid aru, miks nende lapsi sellise koledusega hirmutatakse. Kuigi tegelikult on see lihtsalt elu, ei mingit udutamist vapra rändnotsu teemal. Kergem on elada, kui ei mõtle, vaid ainult eksisteerid ja tarbid.

Kui vaadata Rakvere lihakombinaadi Facebooki kontot, siis Vapra Sea tegemisi on «laikinud» pea tuhat inimest... Jah, olen nõus oma sugulasega, kes arvas mõrult, et ilmselt on juba lähema kümne aasta pärast ülikoolipinkides enamasti sellised inimlapsed, kelle intelligentsustase ei ületa numbrit, millega praegu tähistatakse näiteks arengupeetust.

Kelle oled taltsutanud

Varjupaigas on talveõhtu. Lumi sädeleb, kuu nagu helgiks läbi pilvede, Tigutorn paistab siiagi kätte nagu Kreml Moskvas või Eiffel Pariisis. Müüri taga hiilib rebane, kes pärast kõiki neid aastaid ikka veel loodab, et vabakäigukassid Pääsu ja Sälgu tema juurde eksivad.

Sätitakse magama – õuekoerad on koos õhtuse maiusega kuuti põhku pugenud ja krabistavad seal uniselt. Need, kes ööbivad võremajas, hüplevad ärevalt, oodates sisseviimist, pooliku sabajupiga Tommi isegi ulub veidi, et tähelepanu köita.

Koorega kohvi karva  Maša  tantsib jalutuskäigul rõõmsalt rihma otsas; karvane väike Bruno on segaduses, sest veel eile oli tal kodu, kuid täna teda sinna enam ei taheta ning Bruno kardab. Ta poeb puurinurka, paneb lõua oma padja peale ja silmad tunduvad märjad.

Suur lustlik Linda ja minilõvi moodi Pusu mängivad rihmade segaminiajamist ja ümber kuudi jooksmist; poolkarvutu lapiline Družok müksib jalutades põlveõndlaid ning käib eeskujulikumalt kõrval kui koolitatud valvekoer; sakris tukaga Poiss pilgutab elavalt pruune silmi ja nina nuhib mu taskut, kust tuleb head lõhna.

Jõulud on andmise aeg. Küllap seetõttu soovis keegi kodanik heast südamest anda ära kolm koerakutsikat ja viis nad selleks rahvarohkesse kohta – maanteele. Loosivõitja oli taaskord varjupaigarahvas, kes küll ühe auhindadest tükikestena laibakotti pidi kühveldama.

Teised kaks ilmsete laikasugemetega koeralast jõudsid varjupaika ning said nimeks Vesta ja Asta. Nad on kohevad lustlikud lapsed ning rõõmustavad väga, kui neid õue kutsikaaedikusse värskesse lumme möllama lubatakse.

Vaatan pesas nohisevaid  maanteekutsikaid ning kardan homset päeva – kui kõveralt loosiõnn siis naeratab?

Tagasi üles