Juhtkiri: samm tagasi

FOTO: TPM

Kui eestiaegne lätlasest Tartu rauakaupmees Carl August Pedraudse otsustas oma Õpetaja tänava villa Tartu linnale pärandada, seadis ta tingimuseks, et selles majas peaks asuma lasteasutus väga vaestele lastele ning eriti tuleb seal «silmas pidada laste individuaalseid omadusi ja selle järgi neid arendada ja kasvatada».

Ka kolmveerand sajandit hiljem on lapse individuaalse arengu toetamine eesmärk, mille poole püüelda. Lähtuda lapse individuaalsusest on ka deviis, millega haridus- ja teadusministeerium valmistab ette lasteaedade praegust tegevust märkimisväärselt muutvat uut alushariduse ja lastehoiu seadust. Selle järgi kaoksid lasteaedadest ära kõige pisematele lastele mõeldud sõimerühmad, nende asemele astuvad lastehoiud.

Ministeerium lubab, et praegu lastehoidudele kehtestatud nõudeid ei suurendata. Ent kui Eestis käib lastesõimes 77 protsenti poolteise- kuni kolmeaastastest lastest ning lastehoidudes samas vanuses vaid 10 protsenti mudilastest, siis milleks langetada latti vähemusele sobivale kõrgusele?

Alles see oli, kui senised lasteaiakasvatajad ülendati õpetajateks, neilt hakati nõudma kõrgharidust ning ametinime muutmisega rõhutati nende inimeste olulisust väikelastega tegelemisel. Nüüd polegi kõrgharitud lasteaiaõpetajaid alla kolmeaastastele lastele ühtäkki enam nii väga vaja, sama töö saavat ära teha 280-tunnise lapsehoidjakoolituse läbinud kõrgharidusnõudeta hoidjad.

Ehkki haridus- ja teadusministeerium on välja saatnud sõnumi, et miski ei keela ka hoiurühmas kõrgharitud õpetajaid kasutada, on selge, et lasteaedu üleval pidavate omavalitsuste heale tahtele saab loota vaid seni, kuni neil on raha kõrgelt kvalifitseeritud õpetajaid palgata.

Kuivõrd erinevad on omavalitsuste arusaamad lasteaiateenuse tähtsusest, näitavad ilmekalt hiiglaslikud käärid, mis on üle Eesti nii lasteaiatasus kui lasteaiaõpetajate palkades.

Kui riik annab nüüd omavalitsusele õiguse ise otsustada sellegi üle, kas valida kokkuhoidu võimaldavad lastehoiud või tagada sõime­ealiste laste eakohane areng haritud õpetajate käe all, jäävad veelgi suuremaks kannatajaks need pered, kes elavad igat senti näpu vahel veeretavates omavalitsustes.

Ja ehkki seadusemuudatusega rõhutakse laste individuaalsusele, ei mõista erialaspetsialistid, kuidas need muudatused laste elu paremaks teeks. Kõrvalolevas vastukajas viitab Tartu ülikooli lektor Marju Järvpõld veel teiselegi muudatusele, millega kavandatav seadus laste arengut pidurdaks.

Väikeses Eestis, kus igal lapsel on kulla hind, peaksime sammuma selles suunas, et lastega tegelevad inimesed oleks järjest teadlikumad lapse arengut suunama ja ohumärke ära tundma. Praegu kavandatavad muudatused astuvad selles osas hoopis sammu tagasi.

Tagasi üles