Suri 105-aastane Ella Narusson
Lisatud portreelugu Ella Narussonist neli aastat tagasi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ella 105. aasta sünnipäevalilled.

FOTO: Sille Annuk

Tänavu 7. märtsil oma 105. sünnipäeva tähistanud Ella Narusson lahkus elavate hulgast 12. märtsi varahommikul. Nii teatas Põlgaste pansionaadi juhataja Marika Drenkhan. Ella oli läinud vaikselt ja rahulikult.

See foto on Ella Narussonist võetud 101-aastasena.

FOTO: Margus Ansu

Viimasel kohtumisel täpselt nädala eest ütles Ella Narusson Tartu Postimehe ajakirjanikele, et ei oska seda kuidagi selgitada, kuidas tal elupäevi muudkui jätkub ja jätkub.

«Ma olen oma elus üht haruteed pidi otsekui ekslema sattunud, ja ei tea, kuhu see tee mind viib,» rääkis ta. «Liiva-Peeter ei tule ega tule! Otsib vast nooremaid või on ära eksinud nagu minagi.»

Ella oli siiski kindel, et järgmist sünnipäeva ta enam ei pea ning et sel põhjusel me enam ei kohtu ning pidas vajalikuks täpsustada: «Me kohtume küll, aga kunagi hiljem, ja hoopis teises ilmas!»

Ella Narussoni sünnipäevalilled ei jõudnud ta toas veel närtsidagi, kui ta juba oma teekonna ette võttis.

Leinama jäävad kaks poega ning neist edasi veel kolm nooremat põlvkonda.

Neli aastat tagasi, mil Tartu Postimehe reporter Aime Jõgi portreteeris kaheksat, enam kui 100 aastat vana inimest pealkirja all: «800 aastat tarkust. Mida on meil neilt õppida?», ilmus Ella Narussonist niisugune lugu.

Ella Narusson oli siis 101-aastane.

FOTO: Margus Ansu

Ella veedab oma päevi Põlgaste pansionaadis Põlvamaal. Lõviosa oma elust on ta elanud Tartus.

Ellal ei ole pansionaadi vastu mitte midagi. Tema ei taha oma poegade peredel kukil olla ja saab pansionaadis suurepäraselt hakkama. Ainult see mure on, et kui ta peaks veel väga kaua elama, teeb ta oma lapsed vaeseks. Nii arvab Ella.

Ellale meeldib oma «autoga» jalutada. Autoks nimetab ta ratastega raami, mida enda ees lükkab ja mille järel iga päev vähemalt 600 sammu ära astub.

Ka meeldib Ellale väljas käia ja värskes õhus viibida. Kurb on ainult, et midagi ei ole teha.

Ella kasvas üles Peipsi taga eestlaste külas ning on maast madalast tööga harjunud. Ella mäletab, kui ta oli ehk viieaastane ja kooris vanaemaga kartuleid. Ning kuidas vanaema teda pärast sõrmega kutsus ja näitas, et tulgu Ella nüüd ja võtku hari ning pühkigu see koht veel ilusasti puhtaks, kus nad kartulit koorisid.

Ella meenutab, kui püüdlik ta oli. Ja kui nad asusid vanaemaga teinekord kartulit koorima, ei olnud enam vaja midagi ütelda. Ella läks ise ja tõi harja. Niisugune oli vanaema kasvatus.

Peipsi taga oli eestlasi nii palju, et Ella ei saanud arugi, et ta Venemaal oleks elanud. «Sõnagi vene keelt ei kuulnud seal,» räägib Ella. «Eesti koolid, klubid, kirikud ja surnuaiad. Eestlased said Peipsi taga maad, mida kodus ei jätkunud.»

Ella abiellus kohaliku eestlase Aleksander Narussoniga ning just enne sõja algust jõudsid nad Mga raudteejaama lähedale oma maja valmis ehitada.

Seda maja läksid nad mehega pärast sõda ka vaatama, aga Mga oli strateegiliselt oluline sõlmjaam ja sõjas oli kõik maatasa pommitatud.

Edasi räägib Ella sellest, kuidas sõja ajal eestlasi vene küladest kodumaale kutsuma hakati.

«Kaks meest tulid ja registreerisid meid ära,» räägib Ella. «22. aprillil 1943 jõudsime rongiga Tartumaale. Vagunid olid kõik eestlasi täis.»

Ja nüüd tuleb Ella eluloos kõige valusam koht, mille Ella tahab julgelt välja öelda. See, kuidas eestlased neid põlgasid nagu metsloomi. Põlgasid veel kümme aastat pärast seda, kui nad juba siin olid elanud.

Ella mäletab eredalt, kuidas üks eesti mees, kes teda kööki tööle võttis, hurjutas, et ärgu ta mõelgugi, et ta võiks seal samamoodi varastama hakata, nagu ta Venemaal varastas.

«Kui palju ma neid inetuid sõnu kuulsin,» ohkab Ella. «Nagu Venemaal elanud rahvas oleks olnud kui üks metselajate kari ja vaid sünnimaa eestlane see ainus õige inimene ...»

Ta meenutab üht lugu, mil temagi koos teiste noortega klubisse peole läks. Kuidas siis eesti poisid seisid uksel, teine teisel pool kätt, võtsid teda nähes valvelseisangu ning hõikasid «Propustit!» («Läbi lasta!»).

Ella ei jõua oma 101-aastase eluajagagi ära imestada, kuidas ühed eestlased teisi eestlasi ometi mõista ei suutnud.

Sest ega ema ei sünnita ju ühte tarka last ja teisi rumalaid, räägib Ella. Et jätta tark laps koju oma tallu ja rumalad saata kõik Venemaale. Inimesed läksid sellepärast, et nad tahtsid põllumeesteks hakata, aga kodus kõigile ruumi ei jätkunud. See ongi Ella elu kõige valusam kogemus.

Kui Ella oma veerevate ratastega õue jalutama läheb, tuleb üks 92-aastane vanahärra, samuti pansionaadi elanik, talle ikka seltsiliseks.

Too vanahärra ütleb, et terves Põlgaste pansionaadis pole paremat ja terasemat jutukaaslast kui 101-aastane Ella.

Tagasi üles