Poiss hüppab nagu panter ja tiirleb kui vurrkann

Kes võiks jõululaps Dave-Thomas Thomson olla kahekümne aasta pärast? Ema Margit ja vend Martin usuvad, et sportlane. «Kõige tähtsam on aga, et tast õnnelik inimene saaks,» lisab ema. Foto: Sille Annuk

Kui ta sündis, siis ainult naeris. Ma veel mõtlesin, et kuidas ta oskab naerda, tal pole elukogemustki, meenutab Margit Thom­­son.  «Ja siis tuli mulle meelde, et on jõululaupäev ning et kõik läks nii kergelt.»

Nüüd on aasta möödas.

Peagi esimest sünnipäeva tähistav Dave-Thomas Thom­­son elab oma ema ja vennaga Elvas. Rahmeldab mööda tuba ringi ja on väga jutukas. Oskab öelda lill, mamm-mamm, emme, tikk-takk, aua, amp (loe: lamp), õue... Sõnu tuleb iga päev juurde. Ta saab aru, kes on «venna» ja mis asi on «pall», oskab lülitada arvutit sisse ja välja... Siinkohal ema ohkab.

Dave-Thomase sündi rihtis kogu pere eelmisel aastal aga hoopis 1. jaanuariks. Elva gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajast ema Margit Thomson, spordipsühholoogist isa Kaivo Thomson ja jalgpallurist vend Martin hoidsid uusaastapoisi sünni nimel pöidlaid nagu jaksasid.

Nemad juba teadsid, et kui sa oled oma aastakäigu sees sündinutest esimene, siis on sul tulevikus eakaaslastega võrreldes paras edumaa – sa oled neist targem, tugevam ja kiirem. Ja võistlustel võidad!

Hüppab ja tiirleb

Selles, et Dave-Thomasest kunagi sportlane sirgub, ei kahtle loomulikult keegi, sest muidu poleks ta oma ema ja isa laps. Esimesed märgid ka juba paistavad.

Tänavu juunis, kui Dave-Thomas oli täpselt pool aastat vana, kirjutas ema Margit oma päevikusse: «Hüppab nagu panter, ainult et tagurpidi. Ja on kuri, kui asjad, mida tahab kätte saada, hoopis kaugenevad...»

13. oktoobril tõusis Dave-Thomas esimest korda oma jalgadele ning täpselt 10 kuu ja kolme nädala vanuselt tiirles joostes mööda tuba ringi nagu vurrkann.

Kui juhtub, et Dave-Thomasele nutt peale tuleb, siis suure venna Martini süles läheb tal paha tuju kergesti üle. Vend oskab teda õla peal hoida ja lae all lennutada või siis maas põrandal palli mängida.

Kui Martin esimest korda oma emalt kuulis, et peresse on juurdekasvu oodata, küsis ta kahtlustavalt: ega sellest uuest vennast või õest viimati mõni kitupunn kasva...

Oma südames on Martin aga väga hell ja tähelepanelik noormees. Päevaks, mil Dave-Thomas sünnitusmajast koju toodi, oli ta väikevenna auks loonud kolme salmi pikkuse värssteose.


«Sündinud on tore laps, kellel kõige parem paps, maailma parim tema emme, parimad ka vanaemmed...» kõlab luuletuse algus.

Ema Margit loeks edasi, aga ei saa. Nutt tuleb peale.

Iga tunne päevikus

Dave-Thomasest ei saanud aga sugugi mitte uusaastapoiss, sai hoopis jõululaps.

Juba 22. detsembril, Elva Spordiliidu jõulupeo ajal, oli Margit Thomsonil selline imeliselt helge ja rõõmus tunne... Et mine või sünnitama.

Mees oli pojaga parasjagu Tallinnas, sest Martin pidi mängima aastalõpu jalgpalliturniiril. Töökaaslased veel naersid, et mis Margitil nüüd viga otse nende jõulupeolt sünnitama minna... Aga Margit läks esialgu koju.

Varahommikul tulid veed, Margit helistas kiirabisse. Seejärel mehele ning käskis neil ilusti Tallinnas püsida, sest Martini võistluspäev oli alles ees.

Haiglas kulus terve ööpäev.

Margit ütleb, et selle ööpäeva tegid mõnusaks imeline rahu ja jõulutunne. «Ma ju teadsin, mis mind ees ootab, see ei olnud esimene sünnitus. Ma olin 42 aastat vana, üsna suur ja iseseisev inimene juba,» põhjendab ta. «Ma ei tahtnud tingimata kellegi kätt hoida. Tahtsin oma mullis olla, vahepeal aknast välja vaadata, mõelda ja märkmeid teha.»

Margit on kõik oma haiglasolemise tunnid väga üksikasjalikult üles tähendanud. Millal valud algasid, millal – auu! – väga valus hakkas. Selle auu! ajal oli Margiti käekiri kolme rea suurune.

Margit teab, et tal on elus hästi läinud. Ta on õnnelik naine, kel on armastav abikaasa ja kaks poega. Laste isa Kaivo Thomson elab küll neist eemal, sest töötab Tallinnas, kuid ega see igavesti nii ei jää.

«Dave-Thomasest on ka minu trennilastele omamoodi  maskott saanud,» räägib Margit veel. «Ta käis ju võistlustel kaasas ammu enne oma sündigi, juba siis, kui alles mu kõhus kasvas. Ja ega teda häirinud pärastpoolegi ei stardipüstoli pauk ega midagi – muudkui magas oma hällis. Kui silmad lahti tegi, siis oli meie Elva lastel jälle mingi võit või hea tulemus käes.»