/nginx/o/2010/12/21/487969t1h7b20.jpg)
Kui jõululaps Mariel Riives läinud aasta jõuluõhtul esimest korda oma süsimustad silmad maailma uudistamiseks avas, õhkas haiglaõde jumekat beebit nähes: «Oi, nagu mongol.» Vanematele meenutas tõmmu tüdruk pigem röövlitütar Ronjat.
Jõululaps tegi noorest paarist pere
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mariel osutus aga kõigeks muuks kui röövlitütreks. «Ta on nii hea laps, et sõbrannad paluvad naljatades, et me neile ka sellise lapse teeksime,» ütleb ema Helin Tikk.
Juba kahekuuselt nohistas Mariel terve öö jutti magada. Nutab Mariel imeharva ja siis ka asja pärast.
Gaasivaludest ega hammaste tuleku valust ei tea noored lapsevanemad Helin Tikk (25) ja Janno Riives (30) samuti midagi, sest Marielil lihtsalt polnud neid muresid.
Jõululapsest ei mõelnud
Arsti arvestuse järgi pidi Mariel sündima 22. detsembril. Sellest, et Mariel võiks olla jõululaps, vanemad ei mõelnud. «Ma pigem lootsin, et sünnib natuke enne või pärast jõule, sest kehv on, kui lapsel on sünnipäev ja siis on veel jõulud ka,» selgitab ema.
Beebi Mariel aga valis sündimiseks just 24. detsembri, pannes vanemad hommikul kell pool kaheksa kodust Roiult Tartusse haigla poole ruttama. «Sünnitus oli raske. Väga raske,» meenutab Helin Tikk. «Üksi oleks päris hirmus olnud.»
Isa Janno Riives ei plaaninud esialgu sünnituse juurde jääda, kuid arstid kaasasid meest nii sujuvalt, et tal ei tulnud enda sõnul «mulli sees» olles meeldegi, et ta ei kavatsenud sünnituse juurde jääda.
Jõuluõhtul kell 18.54, siis, kui enamik peresid vitsutas verivorsti ja hapukapsast, sai Jannost ja Helinist pere. «Enne oli lihtsalt kooselu, aga laps teeb paarist pere,» ütleb Janno Riives.
Maasikate ehmatus
«Tütütüü. Nänänänn,» jutustab Mariel beebikeeles kaasa ja potsatab siis arglikelt sammudelt istuli maha. Nuttu ei tule. Mariel kortsutab hoopis naerust nina ja paljastab lõbusalt neli äsja lõikunud hammast.
Nalja teeb Marielile tavaliselt tema lemmikmänguasi laulev kera, kuhu saab eri kujuga klotse sisse toksida. Kui aga laulukera käepärast pole, on lõbus ka niisama fooliumi kärtsutada või sahtleid tühjendada.
Muidu muretul ja nalja täis esimesel eluaastal suutis Mariel kord oma vanemate südamed murest kipitsema panna, kui tüdruk suvel punaselaigulise lööbe ja pea 40-kraadise palavikuga haiglasse sattus.
Arstid ei tea siiani, mis Marielile nii tugeva allergilise reaktsiooni tekitas, kuid ema usub, et süüdlaseks olid maasikad.
Ees kolimine
Viis aastat koos olnud Janno ja Helin ütlevad, et laps muutis nende suhte veelgi kindlamaks ja neid endid kodusemaks.
Varem käisid noored sageli sõpradel külas või niisama pubis, kuid praegu kulub aeg Marielile. «Sõbrad ei helistagi mulle enam ega kutsu välja,» muheleb Janno Riives.
Mingit kahetsustunnet mehel selle pärast pole, sest kodus saab Soomes ehitajana töötav pereisa niigi vähe olla. Noored ohkavad kui ühest suust, et üksteisest pidevalt kuu kaupa lahus olla on raske, kuid paratamatu, sest nii häid töövõimalusi nagu Soomes mehel Eestis poleks.
Isa töö pärast kolivad ka ema ja laps sel suvel Soome elama. Kui kauaks, ei tea pere isegi, kuid tõenäoliselt jõuab Mariel Soomes lasteaeda ja võib-olla veel kooligi minna.
Helin ja Janno ei usu, et nende laps on just selle pärast kuidagi erilisem, et ta 24. detsembril sündis. Nende meelest on iga laps nagunii eriline, ükskõik mis päeval ta siis sünnib.
Ka suurt unistustekoormat pole vanemad oma esimese võsukese õlgadele seadnud. «Küll jõuab veel vaadata, mis talle meeldima hakkab,» ütleb ema.
Vaid seda teab varem lasteaiaõpetaja abina töötanud ema kindlalt, et tahaks Marieli iluvõimlemistrenni viia kas või selle pärast, et tüdrukul oleks ilus sirge rüht.
Pea aasta aega lapsevanema rollis olnud Helin ja Janno ütlevad, et lapse kasvatamine on pidev arengutee ning nad mõistavad päev-päevalt järjest enam, mida emaks-isaks olemine tähendab.
«Lapsevanem ei saa ju ühel hetkel lihtsalt valmis, vaid ta kasvab koos lapsega ja see on väga hea tunne,» lisab Janno Riives.