See laps on meile tõeline jõulukingitus

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lapse üle tuleb ikka rõõmu tunda ja meie oleme selle üle väga õnnelikud, et ta meil olemas on. See laps on meile tõeline jõulukingitus. Väike päkapikk,» lausub Eneli Laos.
«Lapse üle tuleb ikka rõõmu tunda ja meie oleme selle üle väga õnnelikud, et ta meil olemas on. See laps on meile tõeline jõulukingitus. Väike päkapikk,» lausub Eneli Laos. Foto: Margus Ansu

Iss, mämm-mämm, kiss, loetleb Eneli Laos (18) naerdes uhkelt sõnu, mida tema jõululaupäeval aastaseks saav punapõskne pisipoja Andre juba öelda oskab.


Kellele väikese maailmakodaniku verbaalne väljendusviis arusaamatuks jäi, siis teadku, et iss on loomulikult isa, mäm-mäm kostab siis, kui kõht on tühi, ning kiss tähendab kassi. «Aga kui ta pahandama hakkab, siis kostab ei-ei,» täpsustab ema lapse sõnavara ning tõstab kollase-mustatriibulise pusa ning sinakate sukkpükstega põngerja diivanil sülle.

Kleenukesele Enelile on see paras katsumus, sest sünnihetkel 3,6 kilo kaalunud beebist on nüüdseks saanud juba kümnekilone mürakas. Alguses pakkusid arstid lapse sünnitähtajaks 26. detsembrit, neljandal kuul öeldi aga, et laps võib sündida juba 23-ndal.

Tegelikult nägi pisipõnn ilmavalgust täpselt jõululaupäeval kell 17.44. Muide, ka Eneli emale pakuti kunagi, et tütar tuleb ilmale 24. detsembril, kuid lõpuks sündis siiski alles 11. jaanuaril.   

Meeles kogu eluks

Kuigi Andre sünnist on möödas juba terve aasta, mäletab Laeva aleviku kolmetoalises üürikorteris elav Eneli tollaseid sündmusi nii, nagu oleks kõik juhtunud alles eile.

«Kõigepealt läksime Tartu haiglasse juba 23-ndal, sest mul hakkasid õrnad valud. Aga seal öeldi, et võib veel mitu päeva minna, ning meid saadeti koju tagasi. Umbes kella kahe ajal öösel tulid aga veed ära ning sõitsime autoga linna tagasi,» meenutab noor ema eelmise aasta tuisust jõuluööd.

Ametlikult kestis sünnitus 14 tundi ja 45 minutit, kuid Eneli ei kurda.

«Eks ta natuke ikka oli raske. Kaotasin päris palju verd... aga kui laps mulle rinnale anti, siis oli selline eriliselt imeline tunne. Ma ausalt öeldes ei mäletanudki enam, et mul üldse valus oleks olnud. Olin nii rahulik. Ja laps oli ka hästi rahulik ja vaikne. Ta ei nutnud üldse. Arst tegi talle veel süsti, aga tema ainult uudistas oma suurte silmadega,» räägib Eneli, kes oli oma esimest last ilmale tuues vaid 17-aastane.

Kiidusõnu jätkub emal ka lapse isale Andrus Uibole (20), kes teenib perele leiba autosid parandades ning on intervjuu ajal tööl.

«Isa pidas ka ilusti vastu, kuigi ta ei osanud kuidagi käituda. Istus kogu aeg minu kõrval ja kui ma palusin, et ta mind toetaks, siis aitas,» lausub Eneli ning lisab, et hoolimata ema ja isa noorest east oli Andre oodatud laps. «Eks ta natukene ootamatult tuli, aga kui me teada saime, et ma rase olen, siis olime mõlemad ikka õnnelikud ja ootasime teda väga.»

Seda, et jõululaupäeval sündinud laps oleks kuidagi tähtsam, Eneli ei arva.

«Ma ausalt öeldes lootsin, et ta sünnib ikka enne või pärast jõulupäeva. Juba sõpradega sünnipäeva pidamine läheb tulevikus raskeks, sest kõik tahavad oma pere juures olla. Aga tegelikult me väga ei muretsenud. Laps tuleb, kui ta tahab, ja sünnikuupäev erilist tähtsust ei oma,» lausub ta, kuid nõustub samas, et mingil moel on jõululaps siiski eriline. «Ta ongi meie väike päkapikk.»

Päkapiku esimene aasta on möödunud lennates. «Esimesed kaks kuud venisid, aga edasi on kõik nii kiiresti läinud. Kui nüüd detsember algas, siis mõtlesin küll, et issand jumal, juba saab laps aastaseks,» räägib Eneli ning lisab, et poisipõnn on hästi tubli olnud.»

Nüüdseks on Andre juba 77 sentimeetrit pikk ning tema suus säravad kaheksa väikest kikut.

Jõululapse esimesest aastast on perele meelde jäänud eriti tema esimesed sammud, mis tulid juba üheksakuuselt. «Esimesed tulid väga suure vaevaga. Aga ta oli ise nii õnnelik. Kui maha kukkus, siis hakkas nutma ja nädal aega ei proovinud. Me üritasime siis ka aidata, kuni lõpuks panigi teise tuppa minema.»

Esimesed jõulud kodus

Kuigi Eneli sõnul meeldib talle lapsega kodus olla, ei salga ta, et uued kohustused on teinud elu raskemaks.

«Kõige raskem on võib-olla ehk see, et ma olen päevad läbi üksinda. Pole väga kellegagi suhelda. Isa on pikad päevad tööl ning koos olemiseks jäävad ainult õhtud ja nädalavahetused. Aga üldiselt oleme hakkama saanud,» lausub ta reipalt ning tõstab fotograafi palvel loo kangelase teisele põlvele.

See, kuidas saabuvad tänavused jõulud, on perel juba teada. «No jõulud tulevad ikka koos sünnipäevaga,» naerab Eneli ning lisab, et külalised kutsutakse juba lõuna ajaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles