Teatrisaalis hargneb metafüüsiline kudum inimeseloomast

Lavastuse "Koon" neljaliikmelises trupis teevad kaasa naisnäitlejate kõrval Helgur Rosental ja Janek Joost (hüppel). Foto: RUUDU RAHUMARU

Neljapäeval esietendub Tartu Uues Teatris vabakutselise lavastaja ja koreograafi Renate Keerdi lavastus «Koon», milles mängivad Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Helgur Rosental. Intervjuus avab lavastaja pisut lavatöö sisu ja vastab ka küsimusele, kas sõna pealkirjas on nimetavas käändes või oleviku esimeses pöördes?

Niisiis – kas «Koon» on sõna minetavas käändes või oleviku esimeses pöördes?

Ühest küljest tahaksin vastata, et las see jääda saladuseks. Teisalt, kes vähegi mu varasema loominguga tuttav, teab, et sealt aimdub minu kiindumust sõnamängude ja ambivalentsi suhtes.

Kuidas te sõnastaksite lühidalt selle, mis vaatajate ees avaneb?

Mul on alati olnud teatav tõrge oma loomingu sõnastamisel. Mitte selle pärast, et seda ei saaks teha, aga vägisi tekib tunne, et see kuidagi devalveerib, pisendab ja teeb vaatajale asja liiga lihtsaks. Soovin anda õhku ja vabadust, puhast platvormi.

Minu lemmikaineseks on alati olnud inimene. Nii ka seekord. Kokkuvõtvalt hakkabki hargnema metafüüsiline ja mitteasjalik kudum üsnagi etteaimatavast, kuid jätkuvalt intrigeerivast inimeseloomast. Paradoksist, mis taasloob end igapäevaselt uuesti ja millest saab ammutada lõputult, armastusega.

Mille poolest erineb lavastamine nendega, kes kasutavad sõna, keha, hinge ja vaimu (draamanäitlejad Tartu Uues Teatris), lavastamisest nendega, kes kasutavad keha, hinge ja vaimu, kuid mitte sõna (füüsilise teatri Kompanii Nii trupp)?

Laias laastus minu jaoks erilist vahet ei ole. Ajan ikka oma asja, eesmärgiks on looming, rääkida lugu.

Tõtt öelda olen ma ka varem oma lavastuste kontekstis töötanud sõnaga – olen ise etendajana kasutanud sõnalist teksti ja samuti olen töötanud draamanäitlejatega, ka rahvusvaheliselt. Lihtsalt Tartu publik teab mind rohkem läbi Kompanii Nii, kus sõna pole olnud fookuses ja etendajad pole näitlejad klassikalises mõistes. Samas on sealgi külalistena osalenud draamanäitlejad. Lihtsalt sellest pole aru saada, kuna sõnalist teksti ju ei ole!

Kohati on sõnadeta «teksti» luua intrigeerivam – sellist universaalset keelt ja koodi, mis on sõna- ja keeleülene ning mis toimib erinevates kultuuriruumides.

Aga seekord tundus sõna kasutamine jällegi möödapääsmatu. Eelkõige just dramaturgiliselt soovisin minna spetsiifilisemaks.

Samas on sõna vaid üks aspekt. Eelkõige soovin näitlejalt mitmekülgsust, julgust, naturaalsust ja täpsust. See on minu arusaam näitlejaks olemisest ja pigem just vastupidi – et jumala eest ei läheks «näitlemiseks». Jätkuvalt on minu meelest palju täpsem ja sümpaatsem termin «etendaja». Sinna on kätketud justkui laiem amplituud. Paradigma on nihkunud, kaasaegse teatri kontekstis peab näitleja oma väljendusvahendites olema paindlikum.

Tartu Uue Teatri veebisaidilt on lugeda, et «Koon» sobib vaadata neile, kes on vähemalt 16-aastased. Miks selline piirang, kui nooremadki on näinud telekast ja mujalt ekraanidelt kõike alates inimese tegemisest kuni tapmiseni?

See piirang on eelkõige soovituslik. Võivad ka nooremad tulla, aga need teemakäsitlused jäävad neile lihtsalt igavaks ja võib-olla kohati ka arusaamatuks. Iga asi omal ajal. Kes soovib, see tuleb nagunii.

Pälvisite mulluse loomingu eest Tartu kultuuriaasta auhindade üleandmise tseremoonial aasta teose looja tiitli. Athena keskuses 17. veebruaril seda tiitlit vastu võttes lubasite te peagi Tartusse kolida. Millal ja miks?

Millal, seda ei oska veel öelda, aga vaim on valmis. Olen siia linna lootusetult ära armunud ja tunnen end siin kaunis toredasti. Tartu on kuidagi müstiline, rahulik ja inspireeriv.