Ella Narusson tähistab 105. sünnipäeva

Põlgaste pansionaadi kokk Eve Paloson tegi Ella Narussoni ees sügava kummarduse, hoides kätel torti, mil kaunistuseks suured roosid, Ella nimi ja number 105. Tagapool seisavad hooldustöötajad (vasakult) Diana Patrael ja Kaie Timps. Foto: Marika Drenkhan

Tartlane Ella Narusson, kes juba kuus aastat veedab oma vanaduspäevi Põlgaste pansionaadis, sai täna 105 aastat vanaks. Kella üheksa paiku hommikul kogunesid kõik need, kes vähegi said, pansionaadi suurde saali Ellat õnnitlema.

Koos lauldi «Õnne soovime sul...» ning pansionaadi juhataja Marika Drenkhan luges sünnipäevakaardilt ette just Ella elu silmas pidades sinna kokku komponeeeritud read: «Aastad lennanud on mööda kiirelt nagu lind, rõõmsameelseks elutee on kujundanud Sind.Taevaisa Sulle andnud pika eluea, elutarkust, äratundmist, mis on halb, mis hea. Jätkugu Sul tervist, jaksu, palju päevi veel. Palju õnnelikke hetki pikal eluteel!»

Põlgaste pansionaadi kokk Eve Paloson tegi Ella Narussoni ees sügava kummarduse, hoides kätel torti, mil kaunistuseks suured roosid, Ella nimi ja number 105.

Paari tunni pärast oli Ella Narusson oma toas tagasi ja puhkas voodis. Öökapipealne oli lilli kuhjaga täis ja pool tordilõiku ootas veel söömist.

«Ma olen oma elus üht haruteed pidi otsekui ekslema sattunud, ja ei tea, kuhu see tee mind viib,» pihtis tähtpäevaline küllatulnud ajakirjanikele. «Liiva-Peeter ka ei tule! Otsib vast nooremaid või on ära eksinud nagu minagi.»

Ella Narusson ei mäleta oma suguvõsas kedagi, kes nii vanaks oleks elanud.

Tegelikult ei kurda Ella millegi muu üle, kui et väga igav on ning et kõik päevad veerevad väga aeglaselt. Ka ei pääse ta iseseisvalt oma raamiga enam jalutama, nagu see veel mõnda aega tagasi võimalik oli. Ella paranemine pärast üht õnnetut kukkumist edeneb visalt.

«Aga ma pean vastu võtma kõik, mis mulle antakse,» sõnas ta seejärel leplikult ning jagas pooletunnises vestluses oma elu seiku, mis ka varasemate aastate Tartu Postimehe sünnipäevalugudes juba kirjas on.

Ella on üles kasvanud Peipsi taga eestlaste külas. Et sõja ajal kutsuti eestlasi Venemaa küladest ära Eestisse elama, siis nii Ella ka Tartusse sattus ning pidas terve ülejäänud elu siin lihtsaid ameteid. Koju ostis ta kudumismasina ning sellel on ta valmis kudunud kümneid ja kümneid, et mitte öelda sadu kampsuneid. Kõige tähtsamad asjad ta meelest ongi töö, ja oskus inimestega hästi läbi saada.

Ellal on kaks poega – 78-ne Helmut ja 70-ne Albert ning kaks lapselast, kolm lapselapselast ning kaks lapselapselapselast.

Küsimuse peale, kas järgmisel kevadel näeme Põlgastes jälle, raputas Ella pead ja sõnas, et kohtume küll, aga kunagi hiljem ja hoopis teises ilmas.