Noorte elu suundub pärast asenduskodu sageli teadmatusse

Marina Sepp on asenduskodus töötanud üle 30 aasta. Ta on Kuldne Kartul 2014 laureaat. Foto: Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu foto

Eesti asenduskodutöötajate liidu Lõuna-Eesti piirkonna juht Marina Sepp teab, et kui tava­kodust ja asenduskodust pärit lapsi omavahel võrrelda, siis kõige tähtsam asi, mis lastekodu­lapsel elus puudu jääb, on tugev seljatagune.

Marina Sepp on asenduskodudes töötanud üle kolme­kümne aasta. Praegu on ta kasvataja Tartu Käopesas.

Kuidas asenduskodude lapsed pärisellu siirduvad?

Noorte kohustus koolis käia on kuni 17. eluaastani, täisealiseks saab inimene aga teatavasti 18-aastaselt.

Reegel on, et asenduskodus on neil noortel võimalik elada siiski kuni oma kutseõpingute lõpuni. Või ka ülikooliõpingute lõpuni.

Noortele, kes 17-aastaselt enam õppida ei taha, on nende eestkostjaks koduomavalitsus.

Sel juhul peaks omavalitsus nad enda hoole alla võtma.

Aga me muidugi püüame asenduskodudes hoida ka neid noori ikka vähemalt kuni täisealiseks saamiseni ja veenda neid sel ajal edasi õppima.

Stardikapital, mille nad elu alustamiseks kaasa saavad, on praegu 390 eurot. Krooni ajal oli see 5000, ja siis 6000 krooni.

Ja kuidas nende saatus edasi kulgeb?

Suurt uuringut, mis ütleks, kuidas asenduskodudest pärit noortel elus läheb või läinud on, pole tehtud. Niisuguse uuringu tegemiseks kuulutas sotsiaalministeerium küll hanke välja ja võib-olla sel aastal me seda ka juba näeme – see oleks väga vajalik meie valdkonnale.

Kui jutt käib käitumisraskustega noortest ja neist, kel koolitee on pooleli  jäänud, siis need noored on ilmselgelt natuke konfliktsemad kui teised. Neil on ju tugivõrgustik nõrgavõitu ja nad lähevad nagu teadmatusse.

Kohalik omavalitsus peaks ju andma elamispinna, sotsiaalkorteri. Aga tegelikult neid sotsiaalpindu niimoodi jagada ei ole, ja isegi kui on, siis on need väga tihti elamiskõlbmatud.

Me oleme Eesti asenduskodutöötajate liiduga viiel aastal hankekorras osalenud tugiisikuteenuse pakkumisel asenduskodust ellu astuvatele noortele ja neile, kes on iseseisvat elu juba alustanud, aga sattunud raskustesse.

Tugiisikuteks olid peamiselt kas asenduskodude kasvatajad või endised töötajad või tavalised inimesed, kellel on olnud varasem kokkupuude noorega.

Tänavu sotsiaalministeerium aga seda projekti välja ei kuulutanud, kuna ministeerium oli juba varem öelnud, et 2016. aasta 1. jaanuarist pakub niisugust teenust sotsiaalkindlustusamet. Kahjuks ei jahvata riigi veskid nii kiirelt kui vaja ning praegu on need noored, kes on hädas, natuke ripakil.

Meiega on nad küll kontaktis ja meie, niipalju kui ajalist ressurssi on, saame neid suunata mingitesse teistesse projektidesse, sest ega nad oma kohaliku omavalitsuse töötaja juures eriti käi.

Ikkagi, mida teie oma kogemus räägib, millised on nende eluteed?

Ma olen selles valdkonnas juba enam kui 30 aastat töötanud ...  Ma olen töötanud ka näiteks Mäe asenduskodus. Kui ma nende noorte peale mõtlen, siis viieteistkümne ringis on minu ajast neid, kes nüüd on iseseisvas elus. Ja nende hulgas on mõni üksik, kes ei tule hästi toime.

Õnneks suur osa tuleb ilusti toime, nad kasvatavad peres lapsi, käivad tööl. Ei ole kõrgelennulisi edulugusid, aga on häid näiteid, et saadakse hakkama niisamamoodi nagu normaalses keskmises Eesti peres.

Kas te mingit protsenti oskate pakkuda?

Ma kordan, et uuringut ei ole ju tehtud, ma ei tea. Aga oma kogemusele toetudes ütlen, et häid lugusid on ikka rohkem kui pool. See on mu isiklik arvamus.

Aga muidugi, väga paljude noorte närvisüsteem ja psüühika on häiritud sellest saadud elukogemusest. Kõik ei satu lastekodusse ju imikust peale. Mäe kodus oli neid, kes tulid sinna 14- ja 15-aastaselt, neil oli selleks ajaks väga valus elu juba seljataga. Aga jah – neil, kel endal on tahe olemas, läheb kõik rööpasse. Vahel ainult vajavad nad väikest tõuget või turvalist käehoidu.

Teisalt, kuidas seda hakkamasaamise protsenti üldse võttagi. Sest juba 40 protsenti asenduskodu lastest on need, kel on kas raske puue või intellektipuue, lisaks käitumishäire …

Kas asenduskodude noored on tänapäeval eluks paremini ette valmistatud kui näiteks 15 aastat tagasi?

See oleneb täpselt iga noore enda valmisolekust. Ja see oleneb nende vaimsest valmisolekust, et üldse aru saada, kuidas elus edasi toimetada. Aga ka sellest meeskonnast, kes noore ümber on ning kuidas see meeskond võrgustikutööd teeb ja meeskonnana toimib.

Ma usun, et ega see protsent ole teistmoodi võrreldes tavaperest pärit noortega, kelle hulgas on ju samuti neid, kes iseseisvalt hakkama saada ei oska. Eks see oskus tekib natuke ka elukogemusega. Meie kõige parematel poegadel on sellega mõnikord raskusi.

Elu on siiski palju edasi läinud!

Jah muidugi. Tänapäeval on asenduskodude laste võimalused tõesti paremad kui 15 aastat tagasi, juurde on tulnud igasuguseid programme, mis noori toetavad, raha on rohkem. Kogu seda toetust on justkui mitu korda rohkem.

Aga ma ei ole kindel, et noorte toimetulek on seetõttu sama arv kordi kasvanud. Vahest ongi selles süsteemis liialt palju neid asju, millega püütakse laste ja noorte varasemat turvalisuse puudumist korvata.

Aga kui noore vaimne tasakaal ja võimekus on ikka häiritud ... Kõik nad ei lähe ju sel puhul erihoolekandesse, nõrga võimekusega noori jääb ka iseseisvalt elama, paljud upuvad laenuvõrkudesse ... See on väga lai teema.

Aga siiski tahan öelda, et isegi nende hulgas, keda peab aeg-ajalt toetama, on väga tublisid noori. Näiteks jääb keegi lapseootele või on laps juba sündinud ja siis on vaja tal aidata leida kedagi, kelle juurde minna, et kuskilt tuge saada.

Pärast seda lähevad nad jälle ise edasi. Aga just tol hetkel on olnud vaja seda inimest toetada, et ei juhtuks seal peres nii, nagu selle noore endaga kunagi juhtus.

Milles seisneb tavakodu eelis asenduskodu ees? Mis on kõige tähtsam?

Ma arvan, et turvatunne ja stabiilsus. Sest asenduskodu on ikkagi asenduskodu. Igaüks teab, et ühel päeval tuleb sealt lahkuda. Muidugi, ka kodust tuleb ükskord lahkuda, aga kodus kasvanud lapsele jääb alati alles seljatagune, keegi, kes päriselt hoolib.

Asenduskodu puudus on see, et sa ei saa sinna tagasi minna nagu päriskoju ega jääda mõneks ajaks haavu lakkuma. Ja muidugi kuulumise tunne, mida asenduskodude noortel tihti ei ole.

Kui palju on Eestis asendus­kodudes kasvavaid lapsi?

Eelmise aasta lõpu seisuga 1060, neist elab Tartumaal 145.

Miks te, Marina Sepp, oma tööd nii kaua teinud olete?

Mulle hakkas tunduma, et võib-olla ma suudan midagi anda. Ma alustasin 1984. aastal Tartus Era tänava väikelastekodus. Siis oli kõik mulle uus.

Ma teadsin küll, et lastekodud on olemas, aga ma ei teadnud, et seal sellised lapsed on – hästi palju oli haigeid lapsi tol ajal.

Aga ma jäin sinna tööle.

Ja siis hakkas mind huvitama enesearendamise tee. Tundsin, et soovin midagi rohkemat ära teha.

Ma arvan, et selle ajaga olen ma ise kasvanud palju paremaks inimeseks. Andmine ja saamine on siin töös päris kindlasti vastastikused.

Nüüd, mil ma olen vanemaks saanud, mõtlen natuke ka laiemalt. Et ma tahaksin elada riigis, kus oleks hoolivam ja tervem ja toimetulevam ühiskond. Et kui minu asenduskodu noored mulle kunagi naabriks satuvad, siis ma ei peaks ütlema või mõtlema, et ma ei taha, et nemad mu naabrid on.