Väikesed Meelespea, Kannikese ja Maarjamõisa lasteaia mudilased leidsid eile üheskoos tee Veeriku kooli aulasse, kus etendus koolinäidend «Tuhkatriinu».
Kikilips teeb mehe šikiks...
/nginx/o/2015/01/20/3694563t1h889f.jpg)
21. detsember 2010, 08:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näidendi rollides olid Veeriku kooli 5.–9. klassi lapsed, kes on viimase poolaasta jooksul huviringidest osa võtnud. Et kõik lapsed oma oskusi näidata saaksid, lavastas Veeriku kooli kunsti- ja käsitööõpetaja Reet Tallo loo Tuhkatriinust.
Nii võis näha tantsu ja tralli ning kuulata imeilusat viiulimängu, mis kõik vaheldus näitemänguga. Lasteaialapsed kippusid küll kuulamise asemel üksteisele kõrva sosistama, kuid kui kõlaritest kostis rütmikam muusika, liigutas publik ennast üheskoos.
Eriti meeldis lastele «Kikilipsu» tants, mille ajal ronisid lavale natukene vormikamad pintsaklipslased. Tantsutuhin haaras jällegi kogu saali, mõned julgemad kargasid lausa jalule, et puusaga muusika rütmis kaasa nõksutada.
Tuhkatriinu lugu järgis oma ammust rada. Olid kaks kurja õde, veel kurjem kasuema ning üks vaene tüdruk, kelle hea süda tasus end lõpuks ära. Küll korjas ta tuha seest herneid, siis sättis jälle õdede kleite ja soenguid, siis koristas kööki. Kuid me teame ju kõik, kuidas muinasjutt lõppeb: Tuhkatriinu elu muutub õige pea õnnelikuks.
Jõulunäidend on traditsioon, mis on Veeriku koolis juba viimased kaheksa aastat au sees olnud. Varem on lavale jõudnud «Väike merineitsi», «Nukitsamees», «Lumivalgeke ja neeger Jumbo», «Lumekuninganna», «12 kuud» ning veel paar toredat muinaslugu. Etendust «Tuhkatriinu» mängitakse veel kahel korral: täna alg- ja homme põhikoolile.