Miks kirjanik Urmas Vadi NAKist välja astus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjanik Urmas Vadi (vasakul) lavastas tänavu kevadel Tartu Uues Teatris oma näidendi, mille pea- ja nimitegelane on Peeter Volkonski.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Kirjanik, lavastaja ja Vikerraadio toimetaja Urmas Vadi (33) avaldas mõni nädal tagasi oma raamatu, mille pealkiri on küll «Kirjad tädi Annele», kuid selle kaante vahel on kirju võrreldes muu proosatekstiga tunduvalt vähem.


Oma kirjanikutee alguses, eelmise aastatuhande lõpus, oli ta Tartu NAKi juhatuse esimees. Praegu ei kuulu ta isegi NAKi kitsamasse liikmeskonda.

«Astusin välja, sest seal läks üksvahe lihtsalt läminaks ja ma ei tahtnud ennast enam NAKiga seostada. Näiteks ei meeldinud mulle mõte, et NAKi tüübid käisid koolides õllepudelitega esinemas,» selgitas Vadi.

Kuid ta tunnistab, et sai NAKist ikka väga palju head. «See pole midagi konkreetset, keegi ei õpetanud seal kedagi otseselt kirjutama. Aga just see suhtlus selliste inimestega, nagu Kivisildnik, Kauksi Ülle, Indrek Särg, Indrek Mesikepp, Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Indrek Rüütle, Veiko Märka, oli vajalik, see avardas kirjanikuna mu maailmapilti ja muidu oli kah lahe hängida.»

NAKi kogumikus «Emajõe kondor», mis ilmus aastal 2002, on Vadi kui autori tutvustuses kirjas, et ta on tulnud kaugussülitamises Eesti kuuendaks. Millal oli võistlus ja kes olid esikolmikus?

«Ah, ma püüdsin olla lihtsalt vaimukas,» vastas Vadi. «Nüüd ei oska seda mõtet enam edasi arendada. Las ta jääda. Ma olen üldse spordikauge inimene. Ja ka selline maailmapilt, kus kõik on orienteeritud tulemusele, kes on esimene ja kes viimane, kas põlv veel valutab, või ollakse vigastusest juba üle saadud, on mulle ebasümpaatne.»

Spordi asemel eelistab Vadi kirjutada. Millistes olukordades tulevad pähe raamatutesse kätketud lugematud lood, mis pakuvad lugemisel mõnusaid elamusi?

«Jalutades, ahju küttes, bussiga sõites, autoga sõites, rongiga sõites, kirjutades, üles ärgates, magama minnes, süües jne. Pole mingit erilist olukorda, mida ma tekitan, kus keegi hakkaks mulle kusagilt informatsiooni saatma,» vastas kirjanik.

Intervjuu Urmas Vadiga ilmub homses Tartu Postimehes.

Tagasi üles