Helle Kaasik: ayahuasca pole imerohi, mis kõik hädad kaotab

Helle Kaasik hoiab liaani, amazonase kaapivääti, mis on eksootilise tee üks koostisaineid. Laual on ka palvehelmed, mida ta on vajanud Hollandis Santo Daime kirikus. Foto: Kristjan Teedema

Füüsik Helle Kaasik sattus huvist vaimse maailma ja enesearenduse vastu teist korda Tartu ülikooli õppima ning kaitses psühholoogiainstituudis tänavu magistritöö «Eesti ayahuasca tarvitajate psüühika». Teisisõnu – ta «puges» ayahuasca ehk Lõuna-Ameerika rahvameditsiini psühhedeelse mõjuga taimetee kasutajate Eesti kogukonda, leidis sealt kolmkümmend koostöövalmis inimest ning teaduslikke teste ja küsimustikke kasutades uuris nende inimeste isiksust, maailmapilti, terviseseisundit ja eluga rahuolu.

Helle Kaasiku magistritöö tulemused näitasid, et uuritud ayahuasca tarvitajail ei ole vaimse ega füüsilise tervise kahjustusi, sõltuvust ayahuascast ega selle kuritarvitamist.

Iseloomustage mulle kõigepealt palun iseennast. Kes te olete?

Kõik mu 44 eluaastat on olnud huvitavad ja õpetlikud. Just praegu on mul käsil elu üks ilusamaid aegu. On kõik, et rõõmu tunda – tervis, kodu, pere ja lapsed, sõbrad, haridus ja töö ning võimalus tegeleda huvialadega.

Ma olen pärit Tallinnast. Ülikoolis olen käinud kaks korda. Kõigepealt õppisin füüsikat ja siis psühholoogiat. Praegu töötan teadurina Tartu ülikooli füüsikainstituudis ja teen lisatööd ühes reisibüroos müügiandmeid töödeldes. Viimased seitse aastat olen elanud Elva lähedal Illi külas.

Kuidas tekkisid teil huvid vaimse maailma vastu?

Olin väiksena nohik ja raamatukoi, eakaaslaste seas ebapopulaarne laps, kes elas oma maailmas...

Lugesin palju müstiliste ja ekstaatiliste kogemuste kirjeldusi, näiteks psühholoogia klassiku William James’i raamatut «Usulise kogemuse mitmekesisus». See teema hakkas mind huvitama umbes 15-aastasena.

Nohikutel ongi oma erihuvid: mõni huvitub rongidest, teine saurustest ... See on kiiks, mis on võrreldav armumisega, ainult kestab kauem. Muidugi tahtsin neid raamatutest loetud imelisi seisundeid ise kogeda... Ma muudkui nokkisin seda teemat mitmest servast nagu ulatasin.

Keskealisena, kui lapsed juba suuremad olid, läksin selle huvi tõttu uuesti ülikooli.

Ja valisite psühholoogia?

Teadvuse muutunud seisundid ja ebatavalised kogemused on ju psühholoogia, ehkki see teema on seal üsna äärepealne või lausa nurgatagune.

Keskeas hakkavad inimesed aru saama sellest, et elu on lõplik ning nad võivad astuda samme millegi suunas, millest osa saamata oleks neil kahju ära surra. Mõni võtab noorema naise, mõni läheb reisima «enda sees või endast väljas». Mina läksin uuesti ülikooli. Lootsin välja uurida, millised teadvuse seisundid on võimalikud ja kuidas neis seisundeis ringi liikuda saab.

Õppimise kõrvalt ei jätnud ma oma praktilisi vaimseid otsinguid. Psühhonautide netifoorumitest leidsin ayahuasca teema ja edasine viis mu Hollandisse Santo Daime kirikusse, kus ayahuascat kasutatakse sakramendina juba rohkem kui 20 aastat. Seal algas minu uus lugu.

Millised olid teie enda ayahuasca kogemused enne teadustöö kallale asumist?

Hollandis Santo Daime kirikus ma seda rohtu siis esmakordselt sain, see oli 2011. aasta suvel. Seda, mis seal minuga toimus, ei oska ma hästi kirjeldada, igatahes mitte lühidalt ja mõistlikult. Nii see tavaliselt ongi...

Sealt tagasi tulles särasin kaks nädalat ühtejutti, naeratuse-lihased kippusid valusaks jääma ning kõik inimesed tundusid ilusad ja head. Olin muutunud julgemaks ja väljendasin rohkem oma tundeid, ja need tunded olid teinud olulise nihke positiivse ellusuhtumise poole.

Ma ei arvanud enam, et mul midagi puudu oleks või et mul tuleks seda mõnest paremast ilmast otsida. Jumala pärast, ärge ainult arvake, et see kogemus ise mulle kerge ja mõnus oli. Sellist reisi ette võtta on mõtet ainult siis, kui ilma enam kuidagi olla ei saa.

Millise eesmärgi te oma tööle püstitasite?

Töö eesmärk oli kirjeldada Eesti ayahuasca tarvitajate vaimset tervist, isiksust ja elukvaliteeti. Isiklikult tahtsin teada ka seda, milline on olnud teiste inimeste kogemus. Inimesed leidsin üles etnograafilise välitöö meetoditega ehk «lumepalli meetodiga». See tähendab, et kui ühe leiad, siis palud tal ka teistele teada anda, et sellisesse uuringusse otsitakse inimesi.

Ayahuasca ei ole üldse midagi sellist, mida diilerilt ostetakse ja kodus salaja ära nahistatakse. See on midagi muud, seal on ühisrituaalid, oma kogukond ja kultuur. Oletan, et ayahuasca kogemusega inimesi on Eestis mõni tuhat – koos nendega, kes on seda kogemas käinud ainult välismaal. Regulaarseid kasutajaid on mitu korda vähem.

Kas neis tseremooniais on midagi seadusvastast?

Ayahuasca ega selle valmistamiseks kasutatavad taimed rahvusvaheliselt kontrollitavate narkootikumide hulka ei kuulu. Seega on ayahuasca tarvitamise regulatsioon iga riigi enda otsustada. Näiteks Brasiilias, USAs, Hollandis, Itaalias ja Hispaanias on ayahuasca lubatud usurituaalidel. Peruus on ayahuasca tarvitamine lubatud kõigile ja see on nimetatud rahvuslikuks kultuuripärandiks.

Eesti seadustes ayahuascat ega selle keetmiseks kasutatavaid taimi ei ole nimetatud. Sageli on ayahuasca koostises aga psühhedeelne aine nimega dimetüültrüptamiin, mis on Eestis narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjas ja mille käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil.

Kuna selliseid taimi on aga väga palju, ja kõigi nende järele ei jõua keegi valvata, siis praktikas on see politseiametnike otsustada, kas ja kellele nende taimede pärast probleeme tekitada ja kellele mitte.

Minu teada Eestis kedagi ayahuasca eest karistatud ei ole. Teadustulemuste valguses ei näe ma karistamiseks ühtki mõistlikku põhjust.

Tagasi teadustöö juurde. Milline oli täpsem metoodika?

Inimesed jagasid oma ayahuasca tarvitamise kogemusi, täitsid psühholoogilisi teste ning vestlesid psühholoogi või psühhiaatriga, kes neid omakorda testisid, hinnates vaimset tervist.

Veel tuli kokku saada ka kontrollgrupp neist inimestest, kes ei olnud ayahuascat kasutanud, kuid kes oma soo, vanuse ja haridustaseme osas ning huvist vaimsete praktikate ja psüühika vastu olid esimese grupiga võrreldavad.

Defineerige nüüd teadlasena, mis on ayahuasca?

Ayahuasca on psühhedeelse toimega taimetee, mis pärineb Amazonase-äärsete vihmametsade põliselanike rahvameditsiinist. Ayahuascat juuakse enamasti spetsiaalse tseremoonia käigus tervenemise või targemaks saamise eesmärgil. Selle joogi peamine koostisosa on üks troopiline liaan, amazonase kaapiväät Banisteriopsis caapi, mille ketšuakeelne nimi ayahuasca tähendab vaimude liaani.

Sellele lisatakse enamasti psühhedeelset dimetüültrüptamiini sisaldavate taimede, näiteks Psychotria viridis lehti. Neid taimi keedetakse mitmeid tunde, kuni valmib kange tugevamaitseline pruunikat värvi jook.

Sageli on keetmine omaette rituaal: näiteks Santo Daime kiriku sakramendi valmistamisel Lõuna-Ameerikas mehed tambivad liaani peeneks, naised sorteerivad ja puhastavad lehti. Pikki tunde kestva keetmise juures ei lobiseta, vaid juuakse sakramenti ja lauldakse pühi laule.

Mida eeldasite, et teie töö kindlasti kinnitab?

Oletasin, et tarvitajate vaimne tervis ja elukvaliteet on enam-vähem korras. Samas ei saanud ma selles väga kindel olla, sest ayahuascast otsitakse sageli just tervenemist, seega oleks loogiline, et selle juurde jõuavad ka terviseprobleemidega inimesed.

Samuti oletasin ma, et nende inimeste isiksuses on teatavad kindlad jooned, näiteks kõrgem avatus ja sotsiaalsus.

Kuigi te töö ütleb, et koletut ohtu inimese tervisele ayahuasca rituaalid ei kujuta. Aga ikkagi – mis ohud on?

Ma ei ole arst ega saa tervisenõu anda. Saan ainult refereerida, mida olen selle kohta lugenud.

Vastunäidustusteks on kõrge vererõhk, tõsised kehalised haigused, skisofreenia ja teised psühhootilised häired, bipolaarne häire. Ayahuasca ei sobi kokku depressiooniravimite, ergutite, opiaatide ega osa toitudega – näiteks laagerdunud juust, käärinud ja hapnenud toidud ja joogid.

Enne tseremooniale minekut on mõistlik oma arstilt nõu küsida, samuti tuleks tseremoonia korraldajaid teavitada oma haigustest ning ravimitest. Vastutustundlikud korraldajad küsivad nende kohta ka ise.

Oleks hea läbi lugeda mõistlik ohutusjuhend, mis on leitav rahvusvahelise etnobotaanikakeskuse ICEERS kodulehel www.iceers.org.

Aga ma rõhutan, et ka ilma kahjulike koosmõjudeta võib ayahuasca toime olla väga raske ja ebameeldiv – tekkida võib iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, veidrad kehalised ja hingelised tundmused, segadus ja hirm. Tähtsad on turvaline keskkond ja seltskond – tundmatult inimeselt tundmatu koostisega jooki vastu võttes usaldate te oma tervise ja elu tema kätesse.

Kui probleeme tekib tseremoonia järel, ka siis pole hea nendega üksi jääda, tuleb abi otsida. Hea psühholoog oskab toetada ebatavalise kogemusega inimese igapäevast toimetulekut, isegi kui tal endal sarnaseid kogemusi pole.

Kindlasti ei tohi ayahuasca mõju all olles tseremoonialt ära tulla ega üksi uitama minna. Muidugi ei minda pärast autorooli ega täideta vastutusrikkaid ülesandeid.

Tseremoonial osalemine peab olema mõtestatud, lihtsalt igavuse peletamiseks tugevaid psühhoaktiivseid aineid võtta ei ole mõistlik.

Mis on neis rituaalides ikkagi head?

Rituaalidel osalenute kirjelduste korduvad teemad on vaimse tervise ja emotsionaalse tasakaalu paranemine, kahjulikest harjumustest vabanemine, vähenenud hirmud, paranenud inimsuhted ning avardunud maailmapilt.

Usutakse, et tseremoonial saadud infoga tuleb inimesel endal tööd teha, muidu ei muutu miski ja nii võibki jääda käima ühelt tseremoonialt teisele. Kindlasti ei ole ayahuasca imerohi, mis kõik hädad iseenesest ära kaotab. Sellist rohtu polegi olemas.

Tooge palun oma teadustööst näide kellegi elamusest?

Rituaale ja kogemusi on väga erinevaid. Isegi mitmekümne korra järel ei tea inimene ette, mis teda järgmisel tseremoonial ees ootab – kas ilmutused või tobedused, kannatused või ekstaas. Kogeda võib kõike, mida inimene suudab ette kujutada ja veel palju rohkemat.

Võib näha unenäolisi nägemusi, mis on mingil määral tahtega juhitavad: teema või küsimuse annab inimene oma taotlusega, detailid ja lahendused tulevad kuskilt mujalt. Enamasti inimene seejuures teab, et ta «tripib» ja teised ei näe tema tajumuutusi.

Suuremate doosidega muutuvad keha- ja enesetaju veelgi, võib sattuda väga kummalistesse seisunditesse – näiteks olevat üks inimene tajunud ennast kolme kassina, kes üksteisega mängisid.

Ma olen ise ka väga kosmilisi trippe üle elanud, aga neist palju õpetlikum ja kasulikum võib olla mõni väga lihtne mõte – näiteks mitte teha teise inimese probleemist enda elu keskpunkt. Sellise mõtte peale tulemiseks ei pea tegelikult üldse mingit rohtu võtma.

Kas kuskil on arusaadavat kirjeldust, kuidas suudavad neist taimedest pärit ühendid meie teadvust mõjutada?

Ayahuasca biokeemiast on päris palju teada. Psühhedeelne mõju on neis taimedes sisalduvate ainete koostoime, need ained eraldi sissejooduna psühhoaktiivsed ei ole. Vikipeedia ayahuasca artiklis on sellest lähemalt juttu.

Mis laadi saavad ikkagi olla need uued teadmised, mida päriselus kasutada? See on ju ainult uni, fantaasia.

Sügava emotsionaalse või spirituaalse kogemuse läbielamine võib muuta inimese enesetunnet ja käitumist. Ka unedest ja fantaasiatest võib abi olla, eriti juhul, kui inimene nendega teadlikult töötab.

Ta võib hakata märkama korduvaid mustreid oma elus ja suhetes või saada paremini aru oma tegude tagajärgedest. Tekivad ideed selle kohta, mida tuleb elus teisiti teha, et vajalikud muutused saaksid toimuda. Ja kui inimene tseremoonial õpitut ellu asub rakendama, eks ta siis näeb, kas sellest on kasu või ei.

Kas on kedagi, kellele selliseid rituaale inimesena soovitate?

Sellist rituaali ei ole vaja kellelegi soovitada. See rituaal võib väga raske ja hirmutav olla. Uute kogemuste saamiseks on ka palju teisi teid, mis psühhedeelikumide võtmist ei sisalda.

Kui palju tuli teil vaeva näha, et psühholoogiainstituudis niisugust teemat uurima asuda?

See ei olnud päris kerge, aga kaugeltki mitte nii raske, kui ma kartsin. Kõige raskem oli juhendaja leidmine. Enamasti juhendajad ei taha võtta tundliku teemaga tudengit, pigem annavad tudengile kindla jupi oma tööst.

Minu juhendaja Kairi Kreegipuu aga andis mulle võimaluse, olen talle väga tänulik. Muidugi tuli mul talle tõestada, et olen oma plaanid hästi läbi mõelnud ja suhtun teemasse tõsiselt.

Kui töö juba käis, siis päris mitmed inimesed aitasid mulle kaasa. Tundub, et paljudele meeldib, kui tehakse midagi ebatavalist ja huvitavat, isegi siis, kui nad oma nime sellise töö tänuavalduste lõiku panna ei taha.

Kas varem on eksootiliste psühhotroopsete ainete kasutamisega seotult Tartus teadustöid kaitstud?

Psühhedeelikumide teemal ei ole ülikooli psühholoogiainstituudis vist küll midagi kaitstud. Teiste psühhoaktiivsete ainete ja alkoholi teemal on küll töid olnud, samuti teiste teadvusemuutmise tehnikate teemadel, näiteks mindfulness ja vabastav hingamine.

Maailmas on psühhedeelikumide-teemal aga tohutult teadust tehtud. Ka ayahuascast on ilmunud sadu häid teadusartikleid.

Psühhoaktiivsete ainete uurimisel on Tartu ülikoolis tegelikult ilus ajalugu. Emil Kraepelini juhendamisel uuriti siin ligi 130 aastat tagasi näiteks kofeiini ja tee mõju ajatajule. Ayahuasca võib teaduslikult kinnitamata andmetel ajatajuga imesid teha küll, seda oleks ülipõnev teaduslikult uurida.

Mille üle nüüd ise kõige rõõmsam olete?

Ma sain suure naudinguga teha seda, mida ma kõige rohkem teha tahtsin. Olen rõõmus ja tänulik, et paljud inimesed selles uurimuses eri viisidel osaledes usaldasid mind ja tegid mulle sellise kingituse.

Loodan, et saan samal teemal uurimistööd jätkata ja et sellel tööl on kasulikke tulemusi.

Helle Kaasiku töö on kõigi oma lisadega internetist leitav http://kodu.ut.ee/~hellex/aya.

Seal on ka autori üleskutse neile, kes soovivad ayahuasca-teemalise uurimistöö jätkumist toetada, kas siis oma isiklikke kogemusi jagades – oodatud on ka negatiivsed kogemused – , või vabatahtliku abistaja tööd tehes või siis konsultandina nõu jagades.
--------------------------

Arvamus

Kairi Kreegipuu

Magistritöö juhendaja

--------------------------

Ükski töö ei saa vastata kõikidele küsimustele. Nii ei saa minagi siin kahe käega alla kirjutada, et nüüd on kõik, mis ayahuascat puudutab, ära tõestatud ja asi selge.

Kuigi meie suhteliselt kuiv ja objektiivne analüüs näitas, et tuvastatavaid kahjulikke mõjusid uuringus osalenutel ei ole, saab ikkagi püstitada uusi küsimusi.

Võib-olla sattusid tarvitajate gruppi keskmiselt entusiastlikumad inimesed ning näiteks kontrollgruppi võisid juhtuda mingitel põhjustel oma eluga mitte rahul olevad inimesed.

Ühte patta pole võimalik panna ka nii ühe kui sada korda ayahuascat tarvitanuid. Aga kõiki neid inimesi mitmeid kordi üle testida polnud lihtsalt võimalik.

Küsisite, miks Eesti teadusesse oli vaja üht ayahuasca-teemalist tööd? See on hea küsimus. Üks põhjus on, et me näitasime, et teaduslike meetoditega saab uurida väga erinevaid asju. Saab püüelda objektiivse lähenemise poole ka üsna tundlikes küsimustes.

Ühiskond vajab väga, et me ei kehtestaks juba ette tabusid. Et me ei lepiks kokku teemades, millega me kindlasti ei tegele. Niikuinii arutatakse neid teemasid paljudes kommentaariumides, eriti sotsiaalmeedias.

Seepärast arvangi, et kindlasti on vaja kiretult ja objektiivselt arutelda ka nende tundlike ja vastuoluliste teemade üle, nagu Helle Kaasik on valinud. Ja loomulikult on järgmised uurimistööd need, mis näitavad, mis tehtust jääb kindlalt paika ja mis ei jää.

Kui veel juhendamisest rääkida, siis muidugi on väga efektiivne töötada nii, et juhendajad riputavad välja oma teemad, millega nad hommikust õhtuni nii või teisiti tegelevad, ja siis ootavad noori innukaid inimesi appi neid lünki täitma.

Helle Kaasik on vastupidine näide. Tema käis ukselt uksele ja otsis inimest, kes aitaks lahendada tema enda püstitatud küsimusi. See on mulle väga sümpaatne, et inimesel on oma teema ja enam-vähem selge arusaam, mida ta tahab saavutada. Et mis on võimalik, mis tõenäoline ja mis mitte.

Loomulikult konsulteerisin ma kolleegide ja eetika asjatundjatega, aga ma ei kahelnud hetkegi, et me selle tööga lõpule ei jõua. Helle Kaasik on reaalteaduste alal doktoritöö kaitsnud ning oli kohe näha, et erialaselt räägime temaga sama keelt.