Juhtkiri: ükski idee ei tohiks ehmatada

Küütri tänaval tegutsevad ettevõtjad sooviksid, et rohkem külastajaid jõuaks ka raeplatsist kaugemale. Üks võimalus, kuidas kõrvaltänavat ligimeelitavamaks muuta, on Olga Aasavi meelest vaatemänguline katus. Foto: Margus Ansu

Justkui enneaegselt lahti pääsnud uusaastarakett lahvatas eelmisel nädalal ettevõtja Olga Aasavi idee katta Küütri tänav LED-katusega. Just sellel tänaval asuvad Volga ja Athena, mida ta majandab, lisaks teisigi toitlustusettevõtteid. Niisiis oli veikleva katuse mõte puht pragmaatiline: meelitada rohkem inimesi selle all asuvatesse ettevõtetesse.

«Jube!» võiks ahastada nii mõnigi vanalinna ehedust hindav kodanik ja looduslemb tunneks end paljaksröövituna ainuüksi mõttest, et ta ei näe linnatänavailt ehtsaid taevatähti. Ütlemist oleks ka ettevõtjail, kes omaendagi tänavale tahaksid kaitsvat katust, mille all patseerijaid ei segaks lumi ega vihm. Võrdse kohtlemise põhimõttel tuleks siis astuda veel üks samm ja katta kogu vanalinn katustega. Mis vanalinn see siis enam on, pigem Disneyland või idamaise suurlinna basaar...

Ent rahu, ühtki vastsündinud ideed ei tasu kohe prügikasti visata, tundugu ta esmapilgul kuitahes vastuvõtmatu. Eriti ideid, mis puudutavad kesklinna, sest Tartu volikogu algatas eelmisel nädalal  kesklinna üldplaneeringu koostamise. Mõistagi ei lähtunud see Küütri tänava katuse ideest, vaid linna üldisest arengust (viimane kesklinna planeering pärineb 1995. aastast), mis on üha enam mõjutanud ka kesklinna elu.

Linnaserva rajatud kaubanduskeskused rahuldavad valdava osa poodlejaist, neil vanalinna enamasti asja enam pole. Turu tänava ja Emajõe vahele on kerkinud uus linna keskus, mis ootab ratsionaalset ühendust ajaloolise vanalinnaga. Vanalinna olemuse kohaselt on aga vahest kõige tähtsam uute ülikoolilinnakute teke linnaserva ja Tartu Ülikooli loobumine osast ajaloolistest hoonetest.

Kesklinn ja ajaloolise vanalinna saatus läheb korda meile kõigile ning seetõttu on loomulik ka erinevate arvamuste põrkumine, toogem näiteks kas või kaua kestnud vaidluse, kas ehitada täis sõjapurustuste tagajärjel tekkinud haljasalad või arendada need korralikeks parkideks ja ajaveetmiskohtadeks. Või mida teha Emajõe kallastel ja Toomemäel, kuidas soodustada elu kesklinnas ja arendada seal vaba aja veetmist.

Oleme näinud ka korvamatuid vigu, eriti ehitisi, mis said sündida kindla kontseptsiooni puudumise tõttu ning sellegi pärast, et kaheldavad probleemid jäid õigel ajal märkamata ja  selgeks vaidlemata.

Seekord võtab linnavalitsus üldplaneeringu koostamiseks aega kaks ja pool aastat, tehes seda mitmes järgus. Kui on tehtud selgeks praegune olukord, tuleb vastata küsimusele, millist kesklinna tartlased vajavad ja tahavad. Mõistagi on see kõige raskem ülesanne, sest vastus ei tähenda üksikute probleemide lahendust, vaid tervikut.

Üldplaneeringu teemad on ka parkimine ja kergliiklus – iseenesest ju tähtsad –, ent planeeringu ettevalmistusaeg võiks teada probleemides urgitsemise kõrval esile tuua võimalikult palju mitmekesiseid, uhkesti üllatavaid ja kas või jahmatavaid ideid. Arutlegem nende üle, vaielgem kõik läbi – Tartu Postimees pakub selleks ka oma arvamuskülgi.