Uued saapad aitasid elu järje peale

Pärast seda, kui endine kodutu Tiit (vasakul) sai jalga tõsised saapad, hakkas ta elus kõik ülesmäge minema. Tema kõrval seisab sõber Daniel Viinalass. Foto: Kristjan Teedema

See lugu algas aasta eest. Tartu Kõrgema Kunstikooli tudeng Daniel Viinalass ja ta sõbrad jalutasid linnas ringi, kuni jõudsid Vilde kohviku juurde ja nägid  prügikastide juures kahte meest.

«Me hakkasime nendega  jutustama,» meenutab Daniel Viinalass. «Õudselt külm oli. Me rääkisime nendega vist tund aega.»

Üks kõnelus viis teiseni, ühele kokkusaamisele järgnes teine... Nüüdseks tunnevad Daniel Viinalass ja ta sõbrad mitte lihtsalt paari kodutut meest, vaid Aarnet ja Peetrit ning mitut teistki, kelle lood neile kõik tuttavad on ning kellega nad linnas kohtudes pead kõrvale ei pööra, vaid küsivad, kuidas läheb.

Tiidu lugu

Ühteistkümnel niisugusel mehel on nüüd tänu Daniel Viinalassile jalas sooja voodriga matkasaapad. Ühega neist saapaomanikest – Tiiduga – kohtus Viinalass eile töötukassa ees, kohendas mehe läkiläkit ja võttis õlgade ümbert kinni. «Kõik läheb juba ülesmäge, eksju!» sõnas ta julgustavalt.

Tiit ütles, et oma laste pärast ei soovi ta koos perekonnanimega selles loos esineda. Lisas, et kui tööd leiab, siis läheb elu ülesmäge kindlasti. Ja tööd teha ta oskavat.

Tiit on kümme kuud kaine olnud, sotsiaaltöötaja usalduse võitnud ning hea käitumise eest Lubja tänava mitme mehega elutoast iseseisva elu korterisse ümber asunud. Daniel ja sõbrad aitasid tal just üleeile kolida.  

Kodutute lood on 22-aastasele Daniel Viinalassile palju õpetanud. Näiteks seda, et inimene ei pea alati armastust ära teenima. Et on olemas tingimusteta armastus. Ja kui kellestki tõeliselt hoolida ja teda usaldada võib see talle anda rohkem kui mis tahes praktiline asi.

Ometi on see lugu saabastest. Tiit kiidab, et paremaid on raske leida – peavad vastu viis aastat või kauemgi.

Aga Daniel Viinalass meenutab: «Kui me seal aasta eest Vilde kohviku juures kodututega rääkisime, küsisime neilt lõpuks, kas saaksime midagi kohe teha. Väljas oli miinus kakskümmend kraadi külma. Mehed ütlesid, et üks tekk kuluks ära.»

Viinalass jutustab edasi, kuidas nad siis kokku leppisid, et kohtuvad samal õhtul raekoja taga uuesti. Kuidas nad poodi läksid, aga seal taipasid, et mida see tekk 20-kraadise külmaga ikka aitab, ja kuidas nad hoopis kaks magamiskotti ostsid.

Viinalass maksis kauba eest oma rahaga, pärast sõbrad kandsid igaüks oma arvelt tagasi, kes kui palju sai. Kellelgi ei olnud kahju.

«Mehed jäid meie teisele kokkusaamisele tookord hiljaks ja kartsime juba, et nad ei tulegi,» meenutab Viinalass. «Aga tulid. Me siis ütlesime, et näe – ei saanud tekki. Mehed vastasid, et ah, pole midagi. Siis ütlesime, et me tõime hoopis magamiskotid. Meeste näod läksid särama – oo, veel parem!»

Järgmisel kuul sõitis Daniel Viinalass USAsse kristlike noorte konverentsile.

«Ma võtsin kaasa kaks tühja kohvrit, sest Ameerikast tasub odavaid asju otsida ja mina kavatsesin neile tüüpidele saapad hankida. Nad käivad siin talvel tennistega ju, see on hullumeelsus!» räägib ta.

Viinalass tuli Ameerikast tagasi, 11 paari tuttuusi Tim­ber­landi saapaid kaasas, ise õnnelik nagu ei kunagi varem.

«See on nii lahe,» räägib ta praegugi. «Me julgesime unistada, et me ei anna neile mingeid ülejääke, vaid parima, mida saame. Midagi sellist, mida meil endalgi ei ole...»
 
Loo tuum

Daniel Viinalass ja ta sõbrad näevad selle loo tuuma siiski mitte ainult saabastes, vaid kusagil mujal.

«Inimesed vajavad ju eelkõige seda, et keegi arvaks, et neist saab veel asja,» räägib ta. «Meie tahtsime neid kodutuid ka tundma õppida. Meie andsime neile märku, et me hoolime neist sellistena, nagu nad on.»

Viinalass tõdeb, et kui nad algul mõtlesid, et toovad kahele kodutule kaks magamiskotti, siis võivad pärast käed puhtaks pesta ja öelda, et nüüd on nad ühiskonna silmis head ja toredad inimesed.

Aga praeguseks on selgunud hoopis, et nad peavad jätkama, sest teema kripeldab  südamel kogu aeg.

Daniel Viinalass on saabaste kinkimisest teinud hingemineva videoloo, mida You­Tu­be'iski näha saab, ning saatnud selle Timberlandi peakontorisse lootuses, et too firma bossidele korda läheb ja neis uusi mõtteid äratab.

Kiitus tegijale

• Kunstitudeng Daniel Viinalass sai üleeile tunnustuse Tartu linnalt, kes nimetas ta 2010. aasta noorsootöö laureaadiks omaalgatuse kategoorias projekti «Ma vajan armastust» eest.