Henn Käärik: ceterum censeo…

Foto: TPM

Sotsiaalteadlasi ja iseäranis sotsiolooge on ajakirjanduses ikka meelde tuletatud küll hea, küll kurja sõnaga. Sugugi mitte harva on nad ka ise sõna võtnud. Paraku ei ole mõtteavaldustest kujunenud mõistlikku mõttevahetust – ma hoidun siin parasiitsõnast «diskursus», mis tähendab kõike ja mitte midagi.

Sotsiaalteadlasi on süüdistatud uusvasakpoolsuses, vasakpoolsuses, NLKP taustast tulenevas nostalgias, despotismiihaluses ja tont teab veel milles. Sotsiaalteadlastel olevat liiga vähe rahvuslikku mõtlemist ja nad ei oskavat vääriliselt hinnata Eesti edenemist majanduse, sotsiaal ega ka poliitika vallas.

Muidugi ei ole sotsiaalteaduste ülesandeks – ei saa ega tohigi olla – avalikku arvamust eksitav hüperkriitika. Niisamuti ei saa neilt keegi aga ära võtta ratsionaalselt põhjendatud kriitilist mõtlemist.

Sotsiaalteadused ja ajakirjandus peavad mõlemad olema poliitilistest huvidest vabas ühiskonna valvekoera rollis. Nad peavad lõppkokkuvõttes seisma mitte üksikute sotsiaalsete kihtide, surverühmade ja erakondade, vaid kogu ühiskonna huvide eest.

See andestamatult äraleierdatud fraas ei tähenda midagi muud kui nõuet jääda erapooletuks ja asjalikuks. Sine ira et studio, nagu nõudis sotsioloogia suurim klassik Max Weber, tõsi küll, tema nõudis seda bürokraatidelt.

Eesmärgist vahendiks

 Niisugune missioon ei takista, vaid vastupidi, eeldab tõhusat poleemikat kahe professionaalide rühma vahel. Selline poleemika või arutelu peaks seega olema nii asjakohane kui ka häid vaidlustraditsioone järgiv.  

Vanu lehti sirvides jäi silma üks Eesti Päevalehes ilmunud lugu, kus ajakirjanik on rahulolematu sotsiaalteadlaste pideva rahulolematusega. Mitte kriisid, mida aeg-ajalt ikka ette tuleb, vaid sotsiaalteadlaste igihaljas kriitiline meel panevat eestlasi ennast haletsema ja surnuks jooma. Lihtne ja lõplik tõde. Ent see selleks.

Kirjatükis leidub muudki huvitavat. Näiteks selline tsitaat: «Tarbimine on paraku võtmesõnaks. Ükspuha kui veidraks me tarbimishullust ka ei peaks, siis ilma ostjateta pole tootjatel võimalik midagi toota, ja ilma tootjate ja tarbijateta poleks meil ka töökohti.»

Tarbimine ja tarbimishullus pole kaugeltki üks ja seesama. Et elada, peab inimene rahuldama oma vajadusi, teisisõnu tarbima.

Probleem on selles, et tarbijad ei tarbi juba ammu mõistlikult. Tarbimine, nagu me kõik hästi teame, on muutunud eksisteerimise vahendist eksisteerimise eesmärgiks. Ja inimene on muutunud inimesele – vastupidi sellele, mida nõuab Kanti eetika – eesmärgist vahendiks.

See ongi võõrandumine, millest nii palju räägitakse. Pole saladus, et kapitalistlik majandus ei rahulda mitte niivõrd inimeste vajadusi, kuivõrd loob neid pidevalt juurde ning ühtaegu kultiveerib teadmist, et kõiki vajadusi tuleb rahuldada üle viimse mõeldava piiri.

Teistmoodi ei saaks selline majandus elada.

Ent üle mõeldava piiri ei saa minna piiritult. Tarbimishullust harrastatakse juba ammu reaalpalga languse tingimustes. Kuniks?

Kaks eetikat

Mida võiks teha sotsioloog siis, kui ta on väsinud tarbimishullusest? Siis võiks ta põgeneda sotsioloogia või koguni kirjanduse klassikasse ja mediteerida. Väga teraapiline tohiks olla Max Weberi loeng-essee «Teadus kui elukutse ja kutsumus».

Võtame teaduse ja demokraatia vahekorra. Kas teaduslikku tõde saab kehtestada häälteenamusega? Ei saa. Kas õppejõudu saab valida konsiilium, mis ei koosne ekspertidest?

Põhimõtteliselt ei saa, aga tegelikult saab. Kas õppejõu kvaliteedi määrab tema loengute populaarsus? Ei määra, sest teadus on vaimuaristokraatlik ettevõtmine.

Ent kas poliitiline tõde on vähem tähtis? Kas poliitiline tõde saab kardinaalselt erineda teaduslikust? Kui saab, siis mis põhjustel? Kui ei saa, miks ta siis ikkagi erineb? Kas valimiste ajal küsib keegi valija käest, miks ta valib just seda, keda ta valib? Kas ta üldse teab, mida teab ja tahab see inimene, keda ta valib? Kas teab ta, mis tema häälega tegelikult juhtub poliitkalkulatsioonide hakkmasinas? Ja kui ei tea, kas tal on moraalne õigus valida?  

Saksa-ameerika sotsiaalfilosoof Erich Fromm on kunagi väitnud, et kui ajaloos oleks oluliste otsuste aluseks olnud häälteenamus, elaksime seni koobastes. Kas pole ka saksa sotsioloog ja õigusfilosoof Jürgen Habermas öelnud, küll pisut teises võtmes, et õigupoolest tuleks rahva suveräänsuse idee all mõista intersubjektivistlikult tõlgendatud kommunikatsiooniprotsesse?

Poliitilist tõde ei kanna konkreetsed subjektid, vaid suhtluses peituv kommunikatiivne ratsionaalsus.

Demokraatias ei saa keegi valijat käekõrval talutada. Valija kui kodaniku enda kohus on elementaarse poliitilise kirjaoskuse omandamine selles protsessis.  

Viimastel aegadel on meil jälle hakatud rohkem rääkima eetikast, moraalist ja väärtustest. Üht-teist väärtuslikku on selle kohta öelda ka Weberil. Meie igapäevane tegevus on suurelt jaolt taandatav kahele eetikale: veendumuseetikale ja vastutuseetikale. Esimene rõhutab veendumuste määravat osa meie käitumises, teine vajadust vastutada meie käitumise tõenäoliste tagajärgede eest.

Kaks eetikat pole küll lõpuni teineteisele vastandatud, ent üldjuhul peame otsustama ühe või teise kasuks. Sellisel juhul tuleks Weberi arvates kindlasti eelistada vastutuseetikat.

Veendumuseetika ei ole lõpuni veenev, sest tihti on siin keskseks veendumus, et oma tegude eest ei pea vastutama inimene ise, vaid teised. Tuleb tuttav ette.

Tagasi inimeseks

Väga kosutav on sotsioloogile Oskar Lutsu lugeda. Raske on ette kujutada, mis juhtuks, kui tavakodanikud, «tarbijad», talitaksid elukogenud proviisori nõu järgi «Tootsi pulmas»: «Vana rohuteadlane jääb endiselt õllevaadi kõrvale istuma. Kõik kutsed, isegi pruudi ja peigmehe head sõnad ning meelitused jäävad tagajärjetuks. «Tänan, tänan, sõbrad!» vastab vanahärra. «Ärge viitke minuga oma kallist aega, head inimesed. Mina olen juba söönud ja joonud, ja kui ma ehk veel peaksin janu tundma, siis on õllevaat siin kõrval. Ühe sõnaga: mul on praegu hea olla, mispärast peaksin otsima veel paremat.»»

Mis juhtuks siis, kui tarbijad, kliendid, kunded, kõige ostjad ja kõige müüjad ei tahaks enam jääda tarbimismasinateks ja sooviksid jälle inimesteks saada? (Ahvidel see kord juba õnnestus, on märkinud S. J. Lec.) Kui nad ei tahaks lõputult pruukida – rohkem, kiiremini, paremini, stiilsemalt, ekstreemsemalt?