Töötul pole vahet, kas tal pole kroone või eurosid

Kui Ants Tammur veel tööl käis, unistas ta, et saaks mõni päev lihtsalt niisama olla. Nüüd on aega jalutada, kuid hinges on rahutus, sest vaim pole harjunud niisama uitama, vaid tööd tegema. Foto: Margus Ansu

«Ma ei oleks kunagi arvanud, et ka mina käin ükskord nii lootusetu tundega töötukassa uksest sisse-välja,» ütleb endine Võnnu kultuurimaja direktor Ants Tammur ning laseb töötukassa ukse enda järel kinni kukkuda.

Üle kahekümne aasta kultuurimaja juhtinud mees on viimased seitse kuud proovinud 1200 krooniga kuus hakkama saamise kunsti. «Kui mul poleks oma korterit ning tütar ja ema ei aitaks, oleksin ammu juba kuuse all,» tunnistab ta.

Töötuks jäi mees tänavu aprillis, kui uus vallavanem ei jätnud Tammuri sõnul talle enam vabu käsi kultuurimaja juhtimiseks ning mees pani viimaks lahkumisavalduse lauale. «Mind söödi sealt välja.  Oleksin võinud koondamise ära oodata, aga ma ei oska pugeda ja lakkuda,» räägib mees.

Ta nendib, et maksis eneseuhkuse eest kõrget hinda, kuid ei kahetse töölt ära tulemist.

Elu esimene võlg

Pärast lahkumisavalduse esitamist oli Tammur kõigepealt paar kuud haiguslehel 200ni tõusnud vererõhu tõttu. Kui haigusleht läbi sai, määras arst talle 2600-kroonise osalise töövõimetuse pensioni. Kuid kätte saab mees sellest umbes 1200 krooni, sest ülejäänud raha võtab kohtutäitur tema kahe alaealise lapse elatisrahaks.  

«Ma ei ole rongaisa,» raputab mees tormakalt pead. «Kui tööl käisin, maksin alati alimendid ära, aga nüüd, kui sattusin raskustesse, läks laste ema kohe kohtusse.»

Mees on nõutu ja võlakoorem tema õlgadel kasvab iga kuuga, sest tegelikult peaks mees lastele maksma kuus 3000 krooni ja lisaks tasuma kohtutäituri kulud 1400 krooni kuus.  

Varem pole Tammur oma 61-aastase elu jooksul juba põhimõtte pärast võlgu jäänud ega võtnud. Kultuurimaja juhataja 6000-kroonisest palgast mehe sõnul piisas, et priiskamata, kuid muretult ära elada.
Pärast töölt ära tulemist ja tervise paranemist hakkas mees kohe uut tööd otsima.

«Ma loll otsisin muidugi eriala järgi,» turtsatab ta naerda. Taibanud, et kultuurivallas on lootusetu tööd leida, vaatas mees juba kõiki kuulutusi, alates keevitajast ning lõpetades ehitajaga.

Tööd, tööd, tööd!

«Tööd, tööd, tööd – ükskõik, mis tööd, sest kui oled terve elu tööd rabanud, ajab kodus molutamine täiesti hulluks,» tunnistab mees. «Sant ja kasutu tunne tuleb peale.»  

Tammur kartis, et viimaks murdub vaim hoopis ja ta ei tahagi enam tööle minna. Justkui hoiatusena vaimu murdumise eest näeb mees iga päev oma koduaknast inimesi, kes on töötuks jäänud ega oska  päevaga muud teha kui hommikul poe ees tinutama hakata.

«Brrr!» võdistab kogukas mees õlgu.   

Läinud kuul tuli Tammurile kõige masendavamal hetkel töötukassa pakkumine tislerikursustele minna. Mees mõtles, et pole nagu päris tema eriala, aga tühja kah: «Vähemalt on midagi teha ja vaimul ei ole nii nüri tunne.»

Praegu elab Tammur oma 1200-kroonise sissetulekuga ära vaid tänu sellele, et tädilt päranduseks saadud ja vanema tütre nimele kirjutatud korteri kommunaalmaksud tasub tütar ning samas majas elav ema toetab aeg-ajalt nii söögi- kui bensiinirahaga.

«Õudselt raske on abi vastu võtta. Õudselt raske,» kordab mees.   

Ants Tammur ei usu, et euro tulek tema rahalist seisu parandab või halvendab. «Kui raha ei ole, siis pole vahet, kas seda pole eurodes või kroonides,» ütleb ta.

Mees arvab, et töötutest, kellel nagunii raha pole, palju rohkem mõjutab euro tulek hoopis ettevõtjaid ja jõukamaid inimesi. «Kui ma rikkaks saan, on mul ka hea meel, et saan väljamaale ega pea raha vahetama,» ütleb ta, endal silmad naerust kissis ja hääles niitpeen iroonia.

Paremat uut!

Päris ükskõikseks aga euro tulek Tammurit ei jäta. «Vahel tuleb suuri asju pigem karta, sest suured katlad kipuvad lagunema,» mõtiskleb mees. Ta tuletab meelde, et alles see oli, kui euroala riik Iirimaa abi palus. «Aga ega kroon ka kindlam pole kui euro. Pigem on euro ikka kindlam,» kaalutleb ta.  

Veel loodab Tammur, et euroalaga liitumine elavdab välisinvesteeringuid Eestisse ning tänu sellele tekib uusi töökohti. «Igal juhul on parem kuuluda euroalasse kui välja jääda,» usub ta.

Seni pole mees ühtegi euromünti käes hoidnud ega kavatse neid ka endale vahetada, sest praegugi on elamiseks raha vaja.

Niisamuti ei vaja Tammur uut rahakotti. «Seda ohtu pole, et mul eurosid nii palju oleks, et need vanasse rahakotti ära ei mahu,» muheleb ta.  

Ühes on mees kindel: järgmine aasta tuleb parem. Mitte euro pärast, vaid lihtsalt parem, sest halvemaks pole mehe sõnul elul võimalik minna. See, et euro tulek samale ajale satub, on puhas juhus.

«Euro mu elu paremaks ei tee. Seda teen ma ise – lõpetan tislerikursuse ära, leian tööd ja tulen jälle ots otsaga kokku,» unistab mees, et elu oleks taas tavaline.

Kas teate?

Ants Tammur kulutas eelmisel nädalal 842 krooni ehk 53,8 eurot, sellest päris oma raha 342 krooni ehk 21,8 eurot. Söögile kulus üksinda elaval mehel 300 krooni. Juba aastaid on mees käinud igal neljapäeval ka Anne saunas, kus pilet maksab 42 krooni. Veel ostis Tammur ema antud rahast autole bensiini 500 krooni eest, et saaks ema poodi ja teatrisse sõidutada.

----------------------------------------------------------------

Kui kaua kehtivad pärast euro tulekut kroonihindades ostetud postmargid, bussipiletid ja muud ette ostetud teenused ja piletid?

Vastab rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak:

Igasuguste piletite kehtivusaja teatab tarbijatele eraldi iga pileti väljaandja, kelle otsustada on, kui kaua ta kroonivääringus pileteid vastu võtab.
Eesti Post on teatanud, et ainult kroonivääringus postmargid kehtivad 2014. aastani. Nende kasutamisel tuleb vaid Eesti Panga ametliku kursi järgi vääring eurodesse ümber arvutada.
Kahes vääringus (kroon/euro) postmargid kehtivad tähtajatult.