3D-printer arendab kunstiõpilaste meeli

Signe Ivask
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellised näevad välja 3D-printerist tulnud pisikesed käed, mõlemad koosnevad 218 kihist. Valge käsi on veel viimistlemata, hall aga juba oma lõpliku kuju saanud.
Sellised näevad välja 3D-printerist tulnud pisikesed käed, mõlemad koosnevad 218 kihist. Valge käsi on veel viimistlemata, hall aga juba oma lõpliku kuju saanud. Foto: Kristjan Teedema

Tavaliselt haarame printerist paberi, millele on peale trükitud pilt või kiri. Aparaat, mille võrra Tartu kunstikool rikkamaks sai, lubab tasapinnalise lehe asemel haarata kolmedimensioonilise kuju.


Kunstikooli IT-juht Toivo Enkvist selgitas, mida kolmedimensioonilise kuju trükkimine endast kujutab. Ligi 120 000 krooni maksvat printerit esitledes naeris ta, et sama hästi võiksime teha pilti tolmuimejast.

Siiski on asi palju keerulisem kui tolmu imemine. Ühe kuju valmistamiseks peab esialgu kahemõõtmelise detaili käsitsi valmis joonistama. Seejärel tuleb pilt arvutisse sisestada, kus see kolmedimensiooniliseks muudetakse, ning alles siis, pärast paari hiireklõpsu, hakkab printimisprotsess peale.

Kunstikooli teise kursuse juhendaja Piret Paluteder arvas, et printimise ettevalmistus annab õpilastele hea võimalus ruumilisust paremini tajuma hakata. «Kõik, kaasa arvatud joonestamine, tuleb ju ise teha,» ütles ta.
3D nõuab oskusi

Printeriklaasi all on näha, kuidas aparaat hakkab kihthaaval üles ehitama kuju, mille kunstnik arvutiprogrammi sisestas. Iga kihi vahele läheb pisut liimi, siis jälle kiht pulbrit, kiht liimi, kiht pulbrit... Ja detail kogubki kõrgust nagu laotav müür.

Valmis ese puhutakse spetsiaalse tolmuimejaga puhastustankis pulbrist puhtaks ning immutatakse liimiga. Tegelikult pole seegi kõik – kuju tuleb veel käsitsi viimistleda, lihvida ning soovi korral värvida.
Tartu kunstikooli majandusjuht ja meister Riivo Langovits selgitas, et kogu töö on aeganõudev ning «üks paras sahmerdamine».

Esimene 3D-printerist välja tulnud kuju oli vähendatud suuruses käsi, mille valmimine võttis aega umbes 35 minutit. «Lisaks pidi käsi tund aega kuivama ehk koos viimistlemisega läks selle kuju tegemiseks umbes kaks tundi,» rääkis Langovits.

Mõte Islandilt

Kunstikooli direktor Kadi Kreis ütles, et kuigi 3D-kursused hakkavad järgmisest sügisest, ei seisa uhke aparaat jõude. «Meie poole on pöördunud juba mitu firmat ning üks õpilane, kes tahab lõputöö tegemiseks seda printerit kasutada,» imestas Kreis huvi rohkuse üle.

«Eesmärk ei ole selle printeriga äri tegema hakata, õpilased ja nende soovid on siiski tähtsamad,» rääkis direktor.

Kreis ütles, et mõte 3D-prin­­ter muretseda tekkis pärast külaskäiku Reykjaviki kunstikooli, kus ta seda aparaati töös nägi. «Kuna Eestis Tartu kunstikooli sarnaseid koole pole, siis ei jää muud üle kui välisriikide sõpruskoolide eeskujul areneda,» rääkis ta.

«Teaduses, disainis ja kunstis on 3D-printer igapäevane töövahend – selles mõttes pole tegu millegi uudsega,» ütles Kreis. Ta lisas, et kool on tänulik Euroopa Liidu Regionaalarengufondile ja Eesti riigi toetusele.
«Nende abiga sai Tartu kunstikooli uuele majale tehtud remont ning soetatud nüüdisaegne tehnika, sealhulgas ka 3D-printer,» rääkis Kreis.

Tagasi üles