Eesti biopank on nüüd valmis

Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Haller ütles, et tema andis oma proovi eelkõige sellepärast, et usub: sellest on tulevikus abi nii lastel, lastelastel kui lastelastelastel. Pildil toimetab TÜ Eesti Geenivaramu ühe viimase doonoriga andmekoguja Esta Pintsaar.

FOTO: Margus Ansu

Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Haller oli geenidoonoriks saades rõõmus ja uhkegi – Tartu Ülikooli Ees­ti Geenivaramu on ülikoolis just tema hallata. «Ma olen teadlik doonor ja biopangaga hästi kursis,» sõnas ta.


Eile hõikas TÜ Eesti Geenivaramu pidulikult välja, et 50 000 doonori geeni-, tervise- ja sugupuuandmetega pank on valmis ning avalikustas viimased geenipangaga liitujad. Prorektor Kristjan Haller oli üks neist.

«See on investeering lastesse ja lastelastesse, see on nagu metsa istutamine!» ütles Kristjan Haller eile geenivaramu sündmust hinnates.

Algus on valmis

Geenivaramu juht, hiljuti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud Andres Metspalule meeldis metsa istutamise võrdlus väga. «Praegu on see jah alles noorendik, aga küll see kasvab,» sõnas ta.
Küsimuse peale, mis kogutud infost edaspidi saab, oli Metspalul mitu vastust.

Üks eemärk on, et geeniuuringutest tekiks arstiteadusesse lisavõimalus, mis aitab inimese tervist uurida, ravimite toimet määrata ning patsiendi haigusriske ette näha.

«Geeniuuring on arstile samasugune abivahend nagu näiteks kompuuteruuring, röntgen või ultraheli,» selgitas Metspalu. «Vahest 5 kuni 10 aastat läheb veel ja see meetod on rakendatud nii esmatasandi meditsiinis kui haiglates.»

Vähem oluline ei ole Metspalu sõnul teadustöö. Tänavu on geenivaramust väljastatud andmete analüüsi põhjal avaldatud seitse mõjukat teadusartiklit, kaks neist ajakirjas Na­ture ja viis ajakirjas Nature Ge­netics.

«Meie tase tänu suurepärasele biopangale on väga hea, me võime öelda, et oleme roninud ülemisele korrusele, tippu,» märkis Metspalu.

Kuupäeva, millal geenidoonorid hakkavad oma loovutatud andmete kohta personaalset infot saama, ei osanud Andres Metspalu nimetada. Üht-teist osatakse öelda juba Eesti populatsiooni kohta tervikuna, kuid andmeid iga konkreetse inimese kohta tuleb oodata.

Ta lisas, et geenikaartide lugemisel ei saa loota viie geneetilise nõustaja peale, kes Eestis praegu on. «Need oskused tuleb viia arsti tasemele. Eelkõige tähendab see perearstide koolitust.»

Doonoreid mahub veel 50 000 inimese andmetega biopangal ei ole kaas sugugi aga tihedalt kinni. Kes väga tahab, saab geenivaramuga liituda Tallinnas Magdaleena haiglas ja Tartus geenivaramus.
Viimased geenidoonorid olid veel Tõnis Lukas, Hanno Pevkur, Richard Villems, Andres Liinat ja Indrek Reimand.

Geenivaramu
• Populatsioonipõhine, rahvusvaheliselt olulise suurusega biopank, mida kasutatakse teadustööks järgneval 25–30 aastal nii Eestis kui koostöös teiste maade teadlastega.

Tagasi üles