Näitus paljastab mänguasjatööstuse pimedamat poolt

Lisaks füüsilistele mõjutustele võivad näiteks Barbie-nukud ja teised sellised lelud mõjuta halvasti laste psüühikale, kujundades väärarusaame kehast ja riietumisest. Foto: Kristjan Teedema

Mis on tänapäeva laste mängukastis? Millest tuleks hoiduda ja mille alusel teha õiget valikut? Täna avatakse mänguasjamuuseumis uus näitus «Oh, kui ohtlik!», mis annab vastuse just nendele küsimustele.

Ohtlikul väljapanekul analüüsitakse igapäevaste lelude mitut külge – heidetakse pilk materjalile, kujule ja vormile, väljanägemisele ja sisule.

Näituse esimeses ruumis tutvustatakse, kuidas korjatakse sobimatud mänguasjad poelettidelt või miks nad ostjani üldse ei jõuagi. Lapsevanemad leiavad näpunäiteid, kuidas kahtluste korral mänguasja ohtlikkuses veenduda või kuidas vale toode müüjale tagastada.

Plärisevad telefonid

Näituse kuraator Helene Grauberg juhtis tähelepanu sellele, et kõik näituse eksponaatidega sarnased mänguasjad, mis kodudes on, ei pruugi olla ohtlikud. Kui tuleb välja, et lelu on ohtlik, siis tehakse kindlaks ka tootja ja partiinumber.

Mänguasja ohtlikkuse võib tihti olla põhjustanud tootja. Näiteks mitmel letilt ärakorjatud mängutelefonil oli helitugevus üle lubatud valjusetaseme, selle pikaaegne kuulamine võinuks teha liiga laste kõrvadele. Keelu alla on sattunud ka esemed, mis sisaldavad raskemetalle või on kaetud ohtlike värvidega. Plii, kaadmium, kroom ja asovärvid tekitavad allergiat, mürgistust ja vähki, plii pärsib aju arengut ja mõjutab närvisüsteemi.

Mitmed puldiautod on müügilt korjatud, sest ülekuumenemise korral võivad nad lapse nahka kõrvetada või koguni süttida. Kehavigastust põhjustavad veel näiteks katki läinud portselanlelude servad, samuti ei tohi mängides olla võimalust, et laps midagi kurku tõmbaks ja lämbuks. Ka pikkadele nööridele on tänapäeval seatud kindlad nõudmised, et vältida poomisohtu.

Enimlevinud keemiline oht on mänguasjadel, mis sisaldavad ftalaate. Need on plastile lisatavad keemilised ained, mida võib leida pehmetest plastmänguasjadest, näiteks nukkudest. Samuti ei tohi esemed olla liiga kergelt süttivad.

Vanemate otsus

Näituse kuraatori Helena Graubergi sõnul on ülespanek mõeldus suuresti just lapsevanematele, sest neil on suur roll selles, milline mänguasi jõuab lapseni. «Kuna paljud külastajad käivad meil peredega, on näitus arvamismängudega tehtud lastele põnevaks,» ütles ta.

Iga vanem saab näituselt mõne nipi, kuidas leida lapsele sobiv toode. Selleks on hea jälgida näiteks pakendiinfot, tähelepanu tuleks pöörata vanusepiirangule, CE-märgistusele. Osal pakkidel on ka peal kirjas, mis materjalist sisu koosneb, ning mõnelt leiab ökomärgistustki, mis tõestab, et mänguasjad on tehtud loodushoidlikust materjalist.

Helena Grauberg soovitab vanematel osta pigem vähem, aga kvaliteetsemaid lelusid. «Näiteks tuleb olla ettevaatlik odavamate koopiatega, sest tihipeale on need ohtlikumad kui originaalid,» lisas ta. Suured poed on üsna kontrollitud,  riskantsemad kohad mänguasjade ostmiseks on aga näiteks turud ja laadad.

Eestis kontrollitakse keskmiselt 3000–5000 mänguasja aastas. 2015. aastal tunnistati Eestis ohtlikuks 17 mänguasja, Euroopas üle 470. Eesti toll keelas möödunud aastal ära kuue mänguasja impordi Eestisse (kokku 6536 toodet).