Inimkonna vanim ajalugu, muinasaeg, paelub paljusid. Sõprade seas Vanakaruks hüütav Meelis Säre ja ta kaasa Marge Paal hoolitsevad nüüd, et muinasaja austajad saaksid end tolle aja järgi ehtida.
Vanakaruvalukoda toob pronksiseid tervitusi muinasajast
14. detsember 2010, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tammelinnas elava Meelis Säre ja Marge Paali kodu suures keldris tegutseb sügisest alustava ettevõtja stardi- ja kasvutoetuse abil muinasaegseid pronksist ehteid valmistav OÜ Vanakaruvalukoda.
«Firma mõte tekkis lihtsal põhjusel,» ütleb valukojas toimetav Meelis Säre. «Rahval on suur muinasajaihalus. Väga paljud tegelevad taaskehastamisega ja mängivad seda aega jäljendavaid rollimänge, aga keegi ei tee tolle ajastu esemeid.» Hästi palju muinasajahuvilisi on Skandinaavias, neid leidub rohkelt ka Inglismaal ja Saksamaal.
Miski pole fantaasia
Vanakaruvalukoda loodi peamiselt muinasaegse metallehistöö toetamiseks. «Kullassepad ei taha pronksiga tegelda, sest sel on omadus sadeneda masinatesse ja tiiglitesse ning nii võib pronks sinna valatava kulla või hõbeda ära rikkuda,» räägib Tartu ülikoolis keemikuks õppinud Meelis Säre.
Vanakaruvalukoja pealik on Marge Paal, kes valitseb karmi käega valukoja üle ning vaatab järele, et seal valitseks kord ja puhtus. Ta peab silma peal ka raamatupidamisel, tehtavatel töödel ja hoiab korras valukoja rahaasjad.
Valukojas askeldab Meelis Säre, kes pronksiga ümberkäimise õppis juba mitukümmend aastat tagasi oma onult, kunstikombinaadis Ars töötanud mehelt.
«Ükski meie ese pole fantaasia, kõik on tehtud leidude põhjal,» märgib Meelis Säre.
Prosside, käevõrude ja rinnaehete tegemine algab muuseumis, kus Säre vanad leiud mõõdab ja üles pildistab. Järgneb vormide ja vahade tegemine ning asjade valamine.
Et neid töid korralikult teha, on vaja uue auto hinda maksvaid seadmeid. Nende soetamiseks saigi Vanakaruva-lukoda 100 000 krooni toetust, millele tuli omalt poolt lisada ligi 36 000 krooni.
Suurriigi seadmed
Toetuse taotlemiseks projekti kirjutamist meenutades tunnistavad kaasad, et see polnud lihtne. Neid aitasid kõvasti Tartu Ärinõuandla ja EASi konsultant, kes olid väga nõudlikud, aga ei norinud.
Vanakaruvalukoda ostis toetuse eest vajalikud seadmed Poolast, kus oli parim hinna ja kvaliteedi suhe. Kui seadmed kohale tulid, algas karm argipäev: Meelis Säre oli teinud küll palju ehteid, aga polnud selliseid masinaid kasutanud.
Lisaks selgus, et kunagi Musta mereni ulatunud Poola peab end senimaani suurriigiks, sest kasutusjuhendid olid ainult poola keeles.
Aga takistused selleks ongi, et neid ületada. Nüüd Vanaka-ruvalukoda töötab ja peale muinasajast pärit ehete koopiate valmivad seal ka näiteks keskaegse rõivastuse pronksnööbid, restauraatoritele vajalik metallist kraam ja soovi korral ka pulmaraha.
Vanakaruvalukoda müüb oma tooteid internetis ja laatadel.