Kalade eelistamine inimestele pahandas rahvast

Põlva kultuurikeskusse kogunes 2. veebruaril Saesaare paisu likvideerimise keskkonnamõjude avalikku arutelu kuulama sadakond inimest.

FOTO: Risto Mets

Kui mõne aasta eest välja käidud Saesaare paisu likvideerimise plaani suhtusid inimesed esialgu äraootavalt, siis mida aeg edasi, seda selgemalt väljendatakse oma vastuseisu.

Teisipäeval kutsus keskkonnaamet huvilised kokku Põlva kultuurimajja, et tutvustada Saesaare paisu likvideerimise keskkonnamõjude analüüsi. Ehkki mõjusid hinnanud osaühingu Hendrikson&Ko esindajad rõhutasid pidevalt, et nende ülesandeks oli analüüsida üksnes mõjusid loodusele, viisid kokku tulnud sadakond inimest jutu ikka sotsiaalmajanduslike tegurite juurde, mis nende hinnangul on täielikult uurimata.

Võimalusi jääb vähemaks

Suurem osa inimesi on paisjärve likvideerimise vastu, tunnistas keskkonnahinnangu koostamist juhtinud osaühingu Hendrikson&Ko juhtiv ekspert Riin Kutsar. Nimelt on tehtud ümberkaudsete elanike seas küsitlus, mille järgi on paisu mahavõtmise poolt umbes 30 protsenti vastanutest, ülejäänud aga vastu.

Jõelaeva Lonny külastajate seas omakorda küsitluse korraldanud ettevõtjad leidsid aga, et paisjärve säilimise toetajaid on veelgi rohkem.

Oma vastuseisu järve likvideerimisele selgitavad inimesed sellega, et nad on praeguse maastikupildiga lihtsalt harjunud. Nende küsimus on, kas kalastiku elutingimuste arvatav paranemine kaalub üles sotsiaalmajanduslikku kahju ning pika looduse taastumisprotsessi? Kui võtta kokku rahva seast kostunud seisukohad, jäi kõlama mõte, et keskkonnaametnikud mõtlevad üksnes kalade peale, kuid jätavad inimeste soovid tahaplaanile.

Peamine, mis inimesi häirib, on asjaolu, et paisu kõrvaldamisel kaob maaliline paisjärv, mis pakub praegu rohkelt vaba aja veetmise võimalusi, olgu selleks siis paadisõit, kalastamine või ujumine. Lisaks tõstatati küsimus elektritootmisest. Ahja jõel asuv elektrijaam toodab aastas vee jõudu ära kasutades ligi miljon kilovatt-tundi elektrienergiat. Kui see kogus energiat tuleb toota mujal, siis kas seetõttu peab keskkond mujal rohkem kannatama?

Palju räägib keskkonnahinnang vajadusest parandada kalade elutingimusi. Euroopa elupaikade direktiiv ka nõuab, et väärtuslikel kalajõgedel tehistakistused kõrvaldatakse.

«Miks te üldse arvate, et kalastiku olukord paraneb?» uuris kohalik elanik Hans Matten hinnangu koostajailt. End bioloogina esitlenud mees leidis sarnaselt mitmete harrastuskalastajatega, et kui vett on veekogus rohkem, siis mahub sinna elama ka rohkem kalu. Kalastiku biomass ei saa vee hulga vähenedes kuidagi kasvada, rõhutas ta.

Kutsar tõdes, et hinnangu koostamisse kaasatud kalateadlaste väitel pikemas perspektiivis vee-elustiku elurikkus paraneb. Küll aga mõjutab paisjärve kadumine tõepoolest negatiivselt kaheksat kalaliiki, kes eelistavad seisva veega veekogusid nagu näiteks linask ja latikas.

Maksab palju

Pais rajati Saesaarele 1950. aastate alguses. Enne seda asus selles jõelõigus pikk kaunis ja kohisev kärestik, mida on peetud Eestis ainulaadseks. Enam kui poole sajandi vältel on kärestik kattunud setetega. Endise olukorra taastamiseks tuleb setted eemaldada, mis ei ole aga kaugeltki lihtne ega odav töö.

Keskkonnamõjude hinnang ja eelprojekteerimine on praeguseks maksma läinud ligikaudu 80 000 eurot, märkis keskkonnaagentuuri projektijuht Tauno Jürgenstein. Paisu likvideerimise võimalik maksumus selgub projekteerimise käigus. «Kui tehakse otsus pais likvideerida, siis see raha ka leitakse,» kinnitas ta.

Võimalik maksumus kujuneb kindlasti suuremaks, leidsid kokkutulnud. Nende hinnangul tuleb nii elektritootjale kui ka teistele ettevõtjatele tekkiv kahju kompenseerida. Samuti ei tohi veeta jääda jõe ääres elavate inimeste kaevud.

Niikuinii on kõik juba otsustatud ja asi tehakse ära, leidsid lõpuks inimesed. Sellele vaidles vastu aga Hellenurme veskiemand Mae Juske, kelle sõnul on praegu käimas töö, et viia Eesti veeseadus kooskõlla põhiseadusega ning selle jõustudes tekib võimalus ka paisude säilitamiseks.

Tagasi üles