Miku ja Manni uurisid saunatagust

Mari Tuvikese ja Martin Kisandi juhendaja, geograafiaõpetaja Vaike Rootsmaa pani õpilaste töö ka kooliseinale üles. Praegu on uuritud järveäär muidugi paksu lumekorra all.

FOTO: Kristjan Teedema

Miku ja Manni tegid tuttavasse ja kodusesse paika oma kaitseala ning nimeks panid sellele Sauna Taga Tiigi Ääres. Auhinnaks said nad kahepaiksete välimääraja.


Miku ja Manni nime kandev võistkond on tegelikult Mari Tuvikene ja Martin Kisand, esimene neist Rannu keskkooli kaheksanda, teine seitsmenda klassi õpilane.

Ka looduskaitseala pole ametlikult kinnitatud: tegemist on Võrtsjärve ääres limnoloogiajaama juures asuva umbes 6000 ruutmeetri suuruse maatükiga, mille peaaegu kõik taimed ja loomad on ära määratud.

Nimi pole üldsegi suvaline – laste endi poolt kaitse alla võetud maa asub tõesti sauna taga.

Lapsed loodusesse

Sügisel kuulutasid Tartu keskkonnahariduse keskus, sihtasutus Archimedes ja Euroopa komisjoni esindus välja võistlusmängu «Meie oma kaitseala». Eesmärgiks lapsed loodusesse meelitada ning panna neid uurima ja uudishimu tundma selle vastu, kes täpselt nende ümber elab ja hingab.

7.–8. klassi lapsed pidid valima mõne koha oma kodu lähedalt ning selgeks tegema, millised taimed seal kasvavad, millised loomad elavad, milline on nende elukeskkond ning kuidas nad omavahel läbi saavad.

Kaitsealade tegemine ja uurimine oli võistlusmängu esimene osa, mille järgi valiti välja iga maakonna parimad. Need võistkonnad saavad tuleval suvel osaleda seiklusmängus, kus tuleb kasutada looduse ja keskkonna alaseid teadmisi.

Tartumaalt oli osalevaid võistkondi kõige rohkem –  kuus. Tartumaa parimaks valiti just Mari ja Martin.

Avastamise rõõm

Lapsi juhendanud ja liikide määramisel aidanud Rannu keskkooli geograafiaõpetaja Vaike Rootsmaa arvas, et võibolla andis tema õpilastele teiste ees väikse eelise mängulisus ja julgus, et Miku ja Manni teema tõepoolest välja käia. Lapsed ise arvasid, et võib-olla oli koht eriline.

Noorte kodu lähedal asuva maalapi suureks plussiks on just Võrtsjärv. Kuna kaitseala üks serv kulges mööda randa, said nad määrata ka vetikaid.

«Me tegime pildid või võtsime taime kaasa ja siis kodus määrasime,» rääkis Martin. Nii et taskuteatmikuga nad ringi ei liikunudki. Nimekirja läks kõik leitu nii maakeelse kui ka ladinakeelse nimega.

Mari sõnul saigi seal uurida peamiselt vaid taimi – kahepaiksetest suuremaid loomi nad ei näinud, sügis oli linnud aga juba soojemat kohta otsima saatnud. Igasuguseid sitikaid ja ämblikke järve ääres siiski leidus.
Mitu liiki taimi-putukaid täpselt ära määrati, pole noored kokku lugenud. Mõne nimi jäigi saladuseks ja läks nimekirja näiteks anonüümse kõrrelisena.

Žüriisse kuulunud Urmas Tartes rõhutas, et edasipääsejaid valides vaatasid nad kõigepealt just seda, kas lapsed on selle töö tegemist nautinud. «See on ka selle mängu kõige tähtsam eesmärk – mitte niivõrd neid pabereid saada, vaid anda inimestele põhjus ja stiimul minna loodusesse ja sealt avastada midagi, mida võib-olla varem pole tähele pannud,» rääkis Tartes.

«Meie oma kaitseala»
Võistlusel osalesid:

• Elva gümnaasium
• Gustav Adolfi gümnaasium
• Hiiumaa loodusring
• Lihula gümnaasium
• Nõo põhikool
• Osula põhikool
• Põlva ühisgümnaasium
• Rannu keskkool
• Räpina ühisgümnaasium
• Saaremaa ühisgümnaasium
• Suure-Jaani gümnaasium
• Voore põhikool

Tagasi üles