Heljo Pikhof: ravimid tühja kõhu peale

Heljo Pikhof

FOTO: Pm

Ravimid lähevad kallimaks. Leib-piim läheb kallimaks. Kummast loobuda – nõnda, et hing sees püsiks?


Selle dilemma ees on kauaoodatud euroajastu eelõhtul paljud töötute pered, ja töötuid, teadagi, on meil ümmarguselt 100 000. Kui omavalitsus toimetulekuraskustes taotlejale osaliselt ka ravimiraha hüvitab, siis ikka tagantjärele, kui ostutšekk juba ette näidata.

Sama dilemma ees on ka paljud töövõimetuspensionärid, kelle pension on napimast napim, kuid kelle staatus räägib ise enda eest: täie tervise juures nad ei ole. Töövõimetuspensionäre on 76 000.

Liiga kallid ravimid

Vanaduspensionär, kes retseptiravimeid kasutab, kulutas mullu arstitähega lunastatava rohu omaosalusele tervelt ühe kuu pensioni. Lisaks vajab lõviosa eakatest ka käsimüügiravimeid, sest elatud aastad on inimest kulutanud ning jooksva- või mõni muu valu nõuab leevendust. Vanaduspensionäre on meil 292 000.

Lihtne liitmistehe näitab, et tublile kolmandikule elanikkonnast tulevad arstimid liiga kallilt kätte, nõnda et ravida saab end kõhu või teiste esmavajaduste arvelt. Mõõdukas paastumine võib vahel ka kasuks tulla, kuid juba päev-paar ilma kõrgvererõhutõve ravimita on tõsine oht elule. Kõrge vererõhk ongi meil krooniliste haiguste seas esikohal.

Mil moel vajalikud ravimid inimesele kättesaadavamaks teha?

Kõigile arusaadav ja kergendust toov meede oleks langetada retseptiravimite käibemaks praeguselt 9 protsendilt 5 protsendile. Selle ettepaneku ongi sotsiaaldemokraadid teinud.

Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on retseptiravimite käibemaks tänini null või 3–5 protsenti, seega ei tohiks ELi nõuded meidki takistada.

Varesele valu...

Teiseks on meie patsientide osalus retseptiravimite eest tasumisel hirmuäratavalt suur, Euroopa suurim – tervelt 43 protsenti. Seda tuleb kindlasti vähendada.

Üheks peamiseks põhjuseks, mis haige ravimikulusid kergitab, peetakse seda, et paljud arstid kirjutavad patsiendile välja originaalravimeid või kalleid geneerilisi ehk koopiaravimeid.

Ravimite hüvitamise keeruline süsteem – meil on kasutusel 50-, 75-, 90- ja 100-protsendiline soodustus – lähtub aga odavuselt teise ühesama toimeainega arstirohu hinnast.

Tõusnud ei ole aga mitte üksnes patsiendi, vaid ka haigekassa kulutused ravimite kompenseerimisele, sest nii soodusretseptide arv kui ka retseptiravimite käive on aasta-aastalt jõudsasti kasvanud.

Piirhind, mis pani suure osa ravimikuludest haige õlule, kehtestati omal ajal selle mõttega, et hoida kontrolli all haigekassa kulutusi soodusravimitele. Seda kaitset aga enam ei ole, sest kõikide ravimite – nii kõige kallimate originaalravimite kui ka kõige odavamate geneeriliste analoogide – hind on kerkinud kui pärmi peal.

Eesti ravikindlustus on ainuke maailmas, mis laseb ravimite müügihinnal vabalt vohada. Ometi on retseptiravim tervishoiuteenus nagu iga teine. Ei vereproovi ega pimesoolelõikuse hinnal lasta ju omatahtsi kujuneda.
Varesele valu, harakale haigus… ja ravimifirmale raha – sedaviisi annaks eestlasele tuttava lasteloitsu meie oludele kohandada. Ja raha kistakse otse patsiendi rahakotist ning ka kaude haigekassa kaudu.

Mis siis veel juhtub, kui ravimitootjad saavad loa ise oma ravimit tutvustada – aga just seesugusele poliitikale sillutab Euroopa Liit praegu teed.

Poolik tõde

Et olukorda põhimõttelist muutust tuua, tuleks välja töötada uus ravimipoliitika: kokkuleppel ravimitootjaga oleks arstimi müügihind fikseeritud, arstidel oleks oma kindlad ravimieelarved ning ideaalis tasuks patsient ainult retseptitasu, mis ei sõltu ei ravimist ega haigusest…

Kuni ükskord nõnda kardinaalsete ümberkorraldusteni jõutakse, on haigekassa käima lükanud kampaania, mis kuulutab, et «geneerilised ravimid on sama kvaliteetsed, tõhusad ja ohutud kui originaalravimid».

Paraku on see vaid poolik tõde. Sest originaal- ja analoogravimil on siiski vaks vahet – nii efektiivsuse, nn biosaadavuse, manustamise korra ja sageduse jm poolest. Esimest on põhjalikult uuritud ja pikki aastaid testitud, teine, nagu nimigi ütleb, on koopia, ja odavam just seetõttu, et seda täpsemalt kontrollida justkui polegi tarvis.

Ometi võib arstimite mõju erineda – seda kinnitab nende patsientide kogemus, kes on püüdnud võtta vaheldumisi originaal- ja geneerilist ravimit. Ühe või teise ravimi toime üle saab otsustada üksnes patsient ise seda omal nahal tunnetades – mõistagi koos raviarstiga.

Patsientide esindusühingule on juba tulnud kaebusi, et ostjale surutakse apteegis peale odavamat ravimit ja keeldutakse müümast seda, mida ta on aastaid tarvitanud.

Tõsi see on, et arst peaks ravimi välja kirjutama toimeaine järgi, mis võimaldaks farmatseudil kliendile pakkuda kõige soodsamat ravimit. Ent meie tohtrid kipuvad retseptile märkima endiselt konkreetse arstimi nimetuse, ja lõppeks – kes ütleb, et kõige odavam rohi on inimesele kõige sobivam?

Miks muidu on meiegi turul kümmekond vererõhuravimit, kui rääkida kõige levinumast kroonilisest tõvest. On ju patsiendile ikka kõige tähtsam, et arstim, mille ta ostab, toetaks-turgutaks tema tervist, et just see talle ka (osaliselt) kompenseeritaks.

Üks näpuliigutus tuleks veel ära teha: kaotada 200-kroonine piirmäär 50-protsendilise soodustusega retseptile. See jätaks ära jupitamise, mis kulutab mõttetult arsti ja patsiendi aega, sest ei lase välja kirjutada nn pikka retsepti isegi kroonilise tõve korral.

Igal juhul peab hädavajalik ravim olema patsiendile kättesaadav: kui rohi jääb võtmata, võimenduvad ja ägenevad tervisehädad, mis tähendab valu ja vaeva ravita jäänud haigele ning mitmekordseid kulutusi ka haigekassale.

Tagasi üles