Peep Mardiste: parteivabam poliitika on võimalik

Peep Mardiste

FOTO: Pm

Rohelised avasid oma riigikogu kandidaatide nimekirja ka parteitutele. Oli see meeleheitlik samm püsimajäämiseks? Ei, see oli soov kaasa aidata parteide rolli vähendamisele.


Riigikogu süüdistatakse üha enam valitsuse soovide tuimas seaduseks tembeldamises. Räägitakse, et erakondadelt saab osta ettevõtjale soodsat seadusemuudatust. Selle vastu aitaks saadikute suurem sõltumatus oma erakonna juhtide ja tagatoa soovidest.

Roheline erakond ongi pakkumas üht vahendit selleni jõudmiseks – aidata oma nimekirjas riigikogusse parteituid tegusaid kandidaate, kes jääksid valituks osutudes vabaks erakonna juhtnööridest.

Arusaadavalt tekitab selline võimalus poliitringkondades ärevust, sest väheneks distsipliin ja hääletustulemuste ennustatavus.

Raskem diilitada

On kurb kuulata saadikute kurtmist, et riigikogus napib sisulist ja avatud debatti. Kus siis veel riigi ees seisvate valikute üle põhjalikult vaielda ja arutleda, kui mitte riigikogu saalis ja komisjonides?

Väidetavalt ootavad paljud saadikud aga partei tagatoas kujunevat seisukohta, et tolle saabudes vajutada vaikides saalis õiget nuppu. Ja nii neli, kaheksa ja kaksteist aastat hirmus, et liialt omapäi tegutsedes kaotatakse erakonnajuhtide soosing ja kõrge koht valimisnimekirjas.

Kui roheliste plaan õnnestub ja riigikogusse saab rühm vabu saadikuid, võiks hakata vähenema tagatubade ja diili-tamise roll ning läheks käima rohkem argumentidel põhinev arutelu.

See oleks oluline muutus ning tooks ilmselt päris ilmekalt välja riigikogu probleemid, vaba asjalik diskussioon võiks hakata parandama ka rahva usku riigikogusse.

Lisaks võiks sõltumatute saadikute tulek vähendada korruptsiooniohtu poliitsüsteemis.

Kui riigikogu saadikud ei järgi erakonna tagatoa juhiseid ja on oma otsustes vabad, on huvirühmadel keerukam endale meelepärast seadusemuudatust välja kaubelda – peale fraktsioonijuhtide tuleks hakata ära rääkima veel paljusid üksiksaadikuid.

Erakondade mõju on Eestis liiga suur, sisuliste ja maailmavaateliste arutelude hulk seevastu liiga väike. Mõni suurerakonna poliitik on poetanud, et riigi stabiilsuse huvides poleks kaheparteisüsteem Eestis üldsegi paha.

Poliitiline mitmekesisus

Tule, taevas, appi! Mõnes riigis valitseb siiani üks partei, aga sellist petlikku stabiilsust ei oska küll kellelegi soovitada. Nii USAs kui Ühendkuningriigis on pikkade traditsioonidega kaheparteisüsteem murenemas, sest valijad soovivad näha ka kolmandaid ja neljandaid alternatiive. Liigiline mitmekesisus pole vajalik ja kaitsmist väärt mitte ainult looduses, vaid ka poliitmaastikul.

Mitmekesisus on demokraatia huvides – pigem rohkem väiksemaid erakondi kui kaheparteisüsteem. Mida rohkem erakondi, seda enam seisukohti ja seda sisukam ning edasiviivam on diskussioon.

Paari aasta eest Euroopa Parlamendis töötades sain nautida seitsme fraktsiooni pakutavat maailmavaadete põrkumise tulevärki. Käremeelsetest kommunistidest kuni konservatiividest fossiilideni, sekka nii veendunud eurointegreerijaid kui ka euroskeptikuid. Seisukohtade kirevus teeb otsusele jõudmise keerukamaks, kuid otsuse enda kvaliteetsemaks.

Eestis kehtiv kord soosib suuri erakondi ning hoiab eemal uusi tulijaid. See on kasulik mõnele erakonnale, kuid kahjulik riigile. Süsteem ei jaga valimistel kohti võrdeliselt valimistulemustega, vaid annab võitjale boonust ja nülib kaotajatelt kohti.

Erakonna registreerimiseks on kehtestatud 1000 liikme nõue, mis on Eesti elanike hulka arvestades arusaamatult range. Paraku täidab seegi nõue suurte poolt seatud eesmärki vältida uusi tulijaid ning hoida pirukast eemal väikseid erakondi. Mitmekesisust ja väikseid erakondi pole põhjust peljata. Midagi halba ei sünniks muuseas ka sellest, kui lubada riigikogu valimistele taas valimisliidud.

Alandada võiks valimisiga, lubades ka 16- ja 17-aastased valimiskastide juurde esialgu kohalike volikogude valimistel. Usun, et praegused noored on kindlasti informeeritumad ja küpsemad kui paar aastakümmet tagasi. Miks mitte usaldada neid valimistel?

Esialgu võiks valimisea langetamist rakendada just kohalikel valimistel, sest enamasti veel koolis käivad noored teavad oma kodukandi probleeme hästi. Nooremate valijate lisandumine tooks diskussiooni rohkem ka neile olulisi teemasid – on ju kaua kurdetud, et valimislubadused kipuvad ebaproportsionaalselt palju silmas pidama eakaid.

Vabad saadikud

2009. aasta kohalikel valimistel rääkis roheline erakond vajadusest muuta kohaliku elu korraldamine parteidevabamaks. Ei ole normaalne, kui valitsev erakond peab vajalikuks parteis­tada isegi lasteaedade juhatajad.

Eestimaa Roheliste liikmed osalesid kohalikel valimistel peamiselt valimisliitudes – kohalikul tasandil on rohkem vaja kogukondlikku sisu, mis on parteilisest kestast olulisem. Kohalikul tasandil on raske ette kujutada erakondlikust maailmavaatest lähtuvat asjaajamist, küll aga on loomulik kogukondade ja kodanikuühenduste osalus otsustamisel.

Riigikogu valimistel saavad loomulikult kandideerida ka üksikkandidaadid, kuid nagu ajalugu näitab, on nende valituks osutumise tõenäosus väga väike. Kasutades erakonna nimekirja platvormina, võiks parteitute poliitikahuviliste võimalus midagi tegelikult ära teha olla märkimisväärselt suurem.

Eks parteituid kandidaate ole kandideerinud vahest iga erakonna nimekirjas varemgi, kuid just sõltumatus erakonna ja fraktsiooni soovidest muudab olukorda suuresti.

Sisuliselt samamoodi toimetab sõltumatuna Euroopa Parlamenti valitud Indrek Tarand Brüsselis. Tarand kuulub Brüsselis roheliste fraktsiooni, kuid on kokkuleppel fraktsiooniga oma valikutes ja hääletamisel täiesti vaba. Ja rahul on mõlemad osapooled.

Tagasi üles