Peeter Laurson: linnapea raudteejaamaga nagu kana takus

Peeter Laurson

FOTO: Margus Ansu

Eelmise aasta oktoobris küsis Tartu linnapea volikogult volitust, et alustada läbirääkimisi raudteejaama kinnistu linnale omandamiseks, ning võttis ka kohustuse informeerida volikogu 2009. aasta 1. detsembriks läbirääkimiste tulemustest.


Detsembri volikoguistungil esitaski linnavalitsus ülevaate, kuid mitte kinnistu omandamise asjus peetud läbirääkimiste tulemustest, vaid hoopiski ülevaate hinnangutest Vaksali 6 kinnistu maksumuse kohta.

Tartu linn oli siis saanud ka konkreetse pakkumise kinnistu linnale võõrandamiseks 16 miljoni krooniga. Lootsime volikogus tookord linnapealt saada konkreetset vastust ostmise või mitteostmise kohta, aga võta näpust.

Küsimised linnavõimult

Urmas Kruuse langes mõtisklusse võimaliku uue jaamahoone ehitamise või pindade rentimise üle ja lõpetas oma heietuse iseendale sama ülesannet uuesti kirjeldades: «Uue jaamahoone ehitamise, olemasoleva jaamahoone rentimise ja ostu vahel on vaja teha otsus, et pidada edaspidiseid läbirääkimisi hoone omanikuga ja täpsustada tegevusega seotud üksikasjad ja võimalikud maksumused.»

2010. aasta juunis peetud linnavolikogu istungil küsisin abilinnapealt Raimond Tammelt, kuidas linn kavatseb lahendada raudteejaama tagasiostu, ja sain vastuseks, et linnavalitsusel pole lõplikku selgust, mis raudteejaamast edasi saab, kuid selgus tekib septembriks, kui teisele lugemisele tuleb Tartu linna arengukava aastateks 2007–2013.

2010. aasta septembris küsisin Tartu linna 2007.–2013. aasta arengukava muutmise kinnitamise eel abilinnapea Raimond Tammelt, miks linnavalitsus on otsustanud mitte toetada arengukava muudatusettepanekut, mis käib raudteejaama tunneli remondi toetamise kohta.

Vastuseks oli, et kui linnavalitsus hakkaks selle kohta mingisuguseid rahalisi otsuseid langetama, siis oleks see lahtisest uksest sisse murdmine, kuna vajalikud summad on juba ette nähtud teiste ettevõtete ja asutuste eelarveridadel. Samuti ei pidanud abilinnapea absoluutselt otstarbekaks ega ratsionaalseks linna eelarve raha selleks kulutada.

Kokkuleppeid  pole

Tartu linnavalitsuse tegutsemine, et leida lahendus Tartu raudteejaama avamiseks reisijatele tundus olema nõrk ja tekkis ka kahtlus, et äkki just linnavalitsus ise takistab tahtmatult või tahtlikult mingil moel raudteejaama remonti ja taasavamist.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas oktoobris selguse saamiseks linnapeale järjekordse arupärimise raudteejaama omanikuga peetavate läbirääkimiste kohta, linnapea vastas sellele novembri volikoguistungil.  

Saime teada, et linnal ei ole käesolevaks ajaks mitte ühtegi kokkulepet piletimüügi, rongi ootesaali ja rongile pääsu lahendamiseks.

Küsimusele, kas läbirääkimised on lõplikult takerdunud, vastas linnapea, et pole takerdunud, vaid on seiskunud servituuti puudutava teema tõttu.

Küsimusele, milline kolmest võimalikust variandist Tartu vaksalihoone avamiseks reisijatele ja külastajatele on linnavalitsuse hinnangul praegu kõige realistlikum, vastas linnapea, et hetkel ei ole maha visatud ühtegi varianti.

Küsimusele, millal kõige realistlikum variant võiks teostuda, oli linnapea vastus nii segane, et sealt kas või ligilähedase vastuse väljalugemine osutus täiesti võimatuks.

Mitmed faktid, mida Urmas Kruuse küsimustele vastamisel linnavolinikele sarkastiliselt esitas, jäid siiski segaseks ja võivad olla ebatäpsed.

Küsisin 2011. aasta linnaeelarve esimesel lugemisel nii rahanduskomisjonis kui ka volikogu saalis abilinnapea Karin Jaansonilt, kui suur summa on planeeritud järgmise aasta eelarves raudteejaamaga seotud kulutusteks. Vastuseks saime, et see summa on olemas, kuid on konfidentsiaalne nii rahanduskomisjoni liikmete, volikoguliikmete kui ka linnarahva jaoks.

Tundub, et raudteejaama teema ei ole linnapea meelisteema ja seetõttu hämab sellel kohta kogu linnavalitsus.

Raudteejaama küsimuses kiiret lahendust soovivad linnakodanikud ja linnavolinikud on muutunud linnapeale tülikateks tegelasteks, kes sunnivad teda selle teemaga jälle ja jälle tegelema.

Äkki salatsetakse

Piinlik on lugeda linnavalitsuse informatsiooni põhjal produtseeritud iroonilisi kajastusi, kus püütakse linnarahvale luua muljet, et kõiges on süüdi raudteejaama kinnistu omanik. Kinnistu omanik on hoolimata kõikidest takistustest ja linnapoolsest otsustusvõimetusest jätkanud hoone restaureerimist teadmata, kas kunagi ka keegi vajab tema poolt väljaehitatavat ootesaali.

Näha on, et linnavalitsuse käitumine Tartu raudteejaama küsimuses ei ole avalik, salatsetakse või lihtsalt ei tehta mitte midagi.

Selleks, et linnapea saaks keskenduda talle jõukohasematele teemadele, tegime IRLi fraktsiooni poolt volikogu esimehele ettepaneku moodustada Tartu raudteejaama kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks linnavolikogu ajutine komisjon.

Linnas kerkivaid probleeme ei saa lahendada Taani printsi Hamleti ajatu küsimuse «Olla või mitte olla?» vaimus.

Vana raudteejaam peab saama elule äratatud. Linnapea, kellele volikogu on andnud selleks veduri rolli, on kahjuks juba ammu muutunud krigisevaks piduriks.

Tagasi üles