Lapsed, kes panevad Vanemuise laval muusika helisema

Lapsed «Helisevast muusikast». Foto: Margus Ansu

«Do on tähtsaim teiste seas, re on naaberastmeks tal...» Need maailmakuulsa muusikali lauluread on viimase kahe kuu jooksul kõlanud Vanemuise teatri laval ja proovisaalides sadu või isegi juba tuhandeid kordi.

Ja mitte ainult need, vaid ka kõik teised «Heliseva muusika» kuulsad laulud, esitajateks 19 õnnelikku last, kes läbisid tiheda konkursisõela ning mängivad nüüd legendaarse von Trappi pere järeltulijaid.
«Ma olin just muusikakoolis, kui mulle helistati,» meenutab üks lastest hetke, kui ta sai teada, et ta on osutunud väljavalituks.

«Ma pidin hulluks minema. Täitsa segi läksin,» kirjeldab teine oma tundeid. Koolidest ja kooridest kutsuti tänavu kevadel katsetele ligi 80 last, kelle hulgast selgusid varasügisel lõpuks need, kes hakkasid käima teatrimajas proovides.

Do on tähtsaim teiste seas

Särava seltskonna pesamuna on Sirelin. «Mina käin veel alles lasteaias, aga olen juba viieaastane,» tutvustab julgelt ennast trupi kõige väiksem liige, kes koos 9-aastase Kristiina Raaheli ja 11-aastase Katariina Re-naatega mängib lavastuses pere pisimat liiget Gretlit. Kõik teised lapsed sätivad ennast intervjuu ajaks poolkaares toolidele, kuid Sirelin otsustab ainukesena põrandale istuda. Tõmbab oma pisikesed jalad viisakalt seeliku alla ning ilmub sealt aeg-ajalt oma tähtsa sõnumiga otse ajakirjaniku diktofoni ette.

Iga lapse rollisaamise lugu vääriks omaette kirjeldust, kuid kahjuks osutub pea paarikümne lapse üheaegse jutu hilisem dešifreerimine ka kogenud ajakirjanikule üle jõu käivaks. Seega vaid mõni näide: «Meile Kristiina Raaheliga rääkis sellest meie soololauluõpetaja... Mulle saatis minu õpetaja kirja... Minu isa on näitleja ja siis Ain Mäeots kutsus mind... Minu muusikaõpetaja ütles, et ma võiksin proovida, ja ma saingi selle osa.»

Peamiselt Karlova ja Miina Härma gümnaasiumist pärit laste kõrval löövad kaasa ka näiteks Säde Veeriku koolist, Laura Otepäält ja  Indra-Mirell Jõhvi gümnaasiumist. Ja oh üllatust! Laste hulka on valitud ka 19-aastane Kristina Nukka, kes on jõudnud oma õpingutega juba TÜ majandusteaduskonna esimesele kursusele.

Tegelikult pole üllatumiseks põhjust, sest Kristina laulis oma ööbikuhäälega Vanemuise laval juba üheksa aastat tagasi, kui ta tegi kaasa muusikalis «Gypsy». Lapseliku siirusega petab ta ära ka praeguse teatripubliku. Samuti võib nimetada vanadeks kaladeks Henrikut ja Robertit, kes mängivad «Evitas».

Re on naaberastmeks tal

Oktoobri alguses alanud ning kaks kuud kestnud prooviperioodi meenutavad lapsed erinevalt. Üks on aga kindel – see aeg jääb kauaks meelde, sest põhimõtteliselt tuli koolimaja vahetada välja kultuuritempli vastu. «Väga-väga palju tuli koolist puududa. Iga päev,» hüüavad lapsed läbisegi ning on selle üle ilmselgelt rõõmsad. «Esmaspäeviti proove polnud, siis sai käia, aga muidu ainult paar tundi hommikuti. Viimasel nädalal peaaegu ei jõudnudki kooli.»

See, kuidas õpetajad laste rollidebüütidesse suhtuvad, on muidugi teine asi, aga üldiselt võib aru saada, et suhtumine oli mõistev. «Muidu tahavad õpetajad puudumise kohta ikka tõendit ka, aga minu õpetaja oli nõus isegi selle tõendiga, mis ema mulle päevikusse kirjutas,» teatab Kristiina uhkelt.

«Üldiselt olid õpetajad nõus, aga hinded kippusid alla minema,» tunnistab Kristjan. Kuna koolitööd oli vaja järele teha, kulus selleks ainuke vaba päev ehk pühapäev.

Säde sõnul tahavad aga kõik kooli õpetajad nüüd muusikali vaatama tulla:«Kogu aeg küsivad, millal ma esinen.»

Mi on kolmas, meeles pea

Võiks arvata, et näitlejatöös on kõige keerulisem teksti meelespidamine, kuid selle pisikese asja pärast noored staarid küll muret ei tundud. «See oli kerge, sest meil on nii vähe teksti,» arvavad poisid. «Kui proove tegime, siis jäi meelde, ja mida rohkem kordasid, seda paremini.»

Lõpuks tunnistab Kurti osatäitja Henrik, et tegelikult harjutati ikka kodus ka teksti ning kõrvale ei jäetud sellest vanemaidki. «Harjutasin küll. Issi mängis Brigittat,» on Henrik avameelne ning lisab kriitiliselt, et ega isal roll väga hästi välja tulnud. «Halvasti,» ja puhkeb koos teiste lastega südamest naerma.

Laste kommentaaridest võib aimata, et teksti omandamisest hoopis raskemaks kujunes aga näitleja töö iseendaga. «Minu jaoks oli kõige raskem igavalt istumine,» lausub Robert. «Või see, mida sa kellelegi ütlema pead, ja erinevate emotsioonide mängimine,» lisab Hanna Brigita elutargalt.

«Kui oli näiteks mingil kindlal ajal vaja mingi kindel liigutus teha, siis see tuli täitsa pähe õppida ja harjutada, muidu läks meelest ära,» kuulutab üks poistest. Ka kõrged noodid valmistasid mõnele noorele näitlejale raskusi, kuid kõige raskem oli proovides ikka see, et õigel ajal lavale jõuda.

Fa on veidi kaugemal

Kas esietendusel oli närv ka sees? «Ei, sest mul oli selline tunne, nagu oleks jälle proov. Me olime seda juba nii palju kordi harjutanud, et ei saanudki aru,» hüüab keegi poistest. «Oli ikka närv küll sees, sest linnapea ja Laine Jänes olid vaatamas,» tunnistab väike Kristiina. «Aga mul läks esietendusel mikrofon katki,» kuulutab Linda ning lisab rõõmsalt, et õnneks juhtus see kõige raskema laulu ajal.

Lõbusaid seiku on proovide algusest praeguseni juhtunud lastega aga tegelikult nii palju, et sellest võiks kirjutada lausa eraldi loo. Laste juhendajad Merle Jalakas ja Krista Kotselainen muigavad mõlemad, kui palun neil mõnda meenutada.

«Ükskord olid proovisaalis joogiautomaadi topsid otsas ja üks noormees arvas, et kõige targem on oma pea sinna kraani alla panna. Suu oli külma vee kraani kohal, aga otsaesine läks kuuma vee kraani vastu,» meenutab Kotselainen. Poisil on kurikuulsast joogipausist siiani väike märk otsaees.

Kord juhtus proovis nii, et keegi lastest viskas kogemata palli vastu seinakella ja see sadas Robertile otse lagipähe. «Ikka päris valus oli,» meenutab Robert tragikoomilist juhtumit nüüd juba naeruga, kuid tol päeval tuli proov siiski katki jätta. «Sa võid küll olla nendega samas ruumis, aga lastega juhtub alati midagi,» tõdeb Kotselainen, keda võib koos Jalakaga nimetada julgelt laste teatriemmedeks.

Sol on viies – väga hea   

Pärisnäitlejatest peavad lapsed oma iidoliteks aga loomulikult Maarja Mitti ja Liisa Pulka, kes mängivad vaheldumisi Trappide pere kõige vanemat tütart Lieslit. «Nad nagu oleksidki mu õed ja vennad,» lausub Mitt ning lisab, et proovidega on  kõik lapsed väga armsaks saanud.

Mitt ei arva, et täiskasvanul on laval last mängida kerge. «Seda siirust, mis lastes on, pole võimalik mängida. See kas on või ei ole. Mul on siiralt hea meel olnud, kui mulle on öeldud, et ma paistangi lavalt 16-aastane. Järelikult on midagi veel alles,» vastab Mitt ning lisab, et tegelikult on Liesli roll üsna keeruline.

«Ühel poolt on ta veel laps, teisalt aga juba täiskasvanu. Ja kui proovides öeldi, et lapsed, lavale, siis ma olin alati veidi segaduses, kas ma pean minema või mitte,» tunnistab Mitt.

Maarja ja Liisa kõrval on laste erilisteks lemmikuteks muidugi ka Maria osatäitjad Hanna-Liina Võsa ja Birgit Õigemeel.  

La on kohe pärast sol’i

Kui uurida lastelt, kas huvitavam aeg oli prooviperiood või on hoopis nüüd, kui käivad etendused, siis lahknevad arvamused jällegi kaheks. «Proovides sai alati midagi proovida ja teisiti teha, aga nüüd on kõik ette teada... Nüüd on palju aega koolis käia ja saab töid järele teha... Proovides ütles lavastaja alati midagi vahele, aga nüüd seda enam pole.»

Lavastaja Ain Mäeotsa kohta on lastel ka arvamus. «Üldiselt on ta tore, aga ükskord sai küll natuke pahaseks. Me lihtsalt möllasime palju. Ükskord hüppasime lava taga patjade peal saltosid ega jõudnud õigel ajal lavale. Siis ta oli küll kuri.»

Otse diktofoni edastab oma sõnumi ka Sirelin: «Mul on kurb sellepärast, et ma pean kogu aeg lasteaias käima, ja kui ma ei saa lavale, siis ma tunnen oma sõpradest puudust.» Trupi pesamuna siiras avaldus paneb ülejäänud seltskonna heldima.

Si eelviimane on reas

Nagu arvata, pole need lapsed teatrist ka varem mööda kõndinud. Küll on käidud vaatamas etendusi või on satutud siia mõnel teisel moel. «Ikka väga palju käime teatris... Mina käisin siin esinemas koolitantsuga... Mina mängin Lottes.»

Nüüdne tõeline näitlejaelu on aga muutnud isegi laste staatust klassi- ja koolikaaslaste silmis. «Nad on ikka natuke kadedad ka,» on ühtne arvamus. «Klassiõed alati ütlevad, et küll sul ikka veab, et sa koolist ära saad... Mõned narrivad ka, aga tegelikult on nad kadedad,» kõlavad kommentaarid. Kui aga paluda tõsta käsi üles neil lastel, kes tahaksid tulevikus näitlejaks saada, siis võite vaid arvata, kas mõni käsi jäi tõusmata.

Talle järgneb jälle do

Paljude jaoks elu esimene intervjuu on läbi. Suurem osa lastest vahetab kostüümi tavariiete vastu ning kiirustab koju. Tunni pärast algab aga Vanemuise suures majas juba neljas «Heliseva muusika» etendus ning selle õhtu koosseis hakkab klaveri saatel häält lahti laulma. Õige pea on lapsed juba laval ning taas heliseb muusika.

Küllap näitab lähim aastakümme, kes nendest lastest päriselt näitlejapisikuga nakatub. Ühes võib aga kindel olla – lavakardinate taga peituv võlumaailm on nende ellu lisanud uusi kogemusi ja emotsioone, mis toovad nad siia majja tagasi. Kui mitte lavale, siis saali publiku hulka kindlasti.

Ain Mäeots
Lavastaja:

Kui raske oli leida sobivaid lapsi?

Minu ja Tarmo Leinatamme ette jõudsid juba väljavalitud. Eeldus oli muidugi see, et nad peavad olema musikaalsed. Üks asi on teha kusagil suurlinnas konkurss, aga teine asi on teha seda väikeses ja koduses Tartus. Mul on hea meel, et me saime selle kriitilise massi kokku.

See protsess, mille lapsed läbi tegid, ei olnud kerge. Alguses kohe sai selgeks, et teatritegemine on nii vaimselt kui füüsiliselt väsitav. Proovid on pikad ja koolis ei saanud nad olla. Neil oli mitmekordne koormus ja ka väike võistlusmoment. Õnneks ma pean ütlema, et kõik saavutasid selle taseme, mida vaja. Eks muidugi oli lastega vaeva ka, aga rõõmu oli palju rohkem.

Kuidas lapsed proovides vastu pidasid?

Õnneks olid mul väga head assistendid, kes neid organiseerisid. Kõik tantsu- ja lauluproovid käisid ju samal ajal. Nii suure muusikali tegemisel on see paratamatu. Mingil hetkel käis töö korraga neljas proovisaalis. Mina paraku sain olla vaid see, kes pani lavastusjoonise paika, et vot nüüd tuleb nii mängida. Teise ja kolmanda koosseisuga treenisid seda juba teised. Sellise asja tegemine ongi meeskonnatöö.

Ma ei saa nimetamata jätta Merle Jalakat, kes tegi kõige raskemat tööd. Tema drillis lapsi. Mina olin kindral, aga jaoülem oli ikkagi Jalakas. Eks nad olid mõnikord ikka kärarikkad ja vahepeal tuli natuke häält ka tõsta. Vaikselt tundide kaupa oma korda oodata ei ole kerge, lastel energia pulbitseb. Nii mõnestki neist võiks tulevikus näitleja saada, sest lavasarmi neis on. Aga ma ei ütle nimesid.

Kas olete tulemusega rahul?

Ütlen täitsa ausalt, et olen küll. Neid kordi ei ole väga palju, kus saab käe südamele panna ja öelda, et see on maksimaalne tulemus. Aga nüüd midagi sinnapoole on.

Tarmo Leinatamm
Dirigent:

Kuidas lapsed rollidega hakkama saavad?

No muidugi hästi. Nad on hästi siirad ja loomulikud. Pole sellist teatri mängimist. Need lapsed on hoopis teistsugused kui mõnes teises lavastuses, kus on palju punnitamist. Nad tahavad seda kõike ise kohutavalt teha. Nad tulevad juba nii vara teatrimajja.

Mõni endast lugupidav näitleja on siis veel kodus lösakil ja mõtleb hoopis teisi mõtteid, aga lastel on poolteist tundi varem juba kostüümid seljas, soengud peas ja mikrofonid küljes. Keegi ju ei käsi ega aja neid nii vara siia. Selline eriline tunne võiks tegelikult ka suuri näitlejaid ja lauljaid saata terve elu.

Kui raske oli dirigendile töö lastega?

Mina olen tegelikult kooreriisuja. Me valisime Ain Mäeotsaga nad välja juba kevadel. Siis lasime suve mööda, sest lapsed suvel ju kasvavad. Ja siis tegime sügisel valiku ning andsime nad Katrin Nuume ja Piret Taltsi kätte, kes hakkasid neile laule õpetama.

Katrin Nuumest on saanud Merle Jalaka kõrval nende teine teatriema. Nad võtavad lapsed vastu, on terve etenduse koos ja saadava pärast kenasti koju. Mina naudin nende kahe inimese töö vilju. Ilma nendeta need lapsed poleks sellised.

Eks heas mõttes tuli mõnikord tõreleda ja eks nad tegid ikka krutskeid ka. Näiteks üks poiss üritas mind ühel päeval järele teha ja joonistas omale vuntsid ette. Kõige väiksem tüdruk Sirelin hüüdis mind aga kogu aeg: «Kuule, Leinatamm!» Ta ei öelnud kunagi Tarmo ja see tegi orkestrile hästi palju nalja.

Kas tulemus paitab südant?

Absoluutselt, ma tunnetan seda selgelt. Kui lapsed lavale tulevad, siis on selja taga selline soe vastuvõtt. See pole aplaus. Inimesed lihtsalt tunnetavad laste siirust. Eks see «Heliseva muusika» väljatoomise edu ongi seotud suuresti nende lastega ja teater peab neile väga tänulik olema.