Rein Haak: prügikastist kinni hoida pole mingit mõtet

Rein Haak. Foto: Sille Annuk

Vastuseks Tartu Postimehes 18. novembril ilmunud Risto Metsa artiklile «Miks jätab tartlane prügi sortimata» ning selgituseks paljudele linlastele tahan öelda, et praegune korraldatud jäätmevedu on inimestele odavaim ning keskkonnasäästlikem viis oma prügist vabaneda.

Metsa loos on mõttekäik, justkui oleks ta sunnitud rohkem saastama, et prügikasti täis saada. Samuti taotleb ta võimalust tühjendada prügikonteinerit ettenähtust harvem.

Kinnitan, et iga inimese soovidele on võimalik vastu tulla, kuid siis muutuks teenus mitu korda kallimaks. Kindlal kuupäeval kindla koguse äravedamine ongi prügifirmale see garantii, mille pinnalt teha avalikul konkursil linnale nii odav pakkumine, nagu see praegu on.

Prügikast tasuta

Jah, kui sortida prügi hoolikalt, saab suurest osast jäätmetest vabaneda täiesti seaduslikult ja tasuta. Kuid midagi jääb ikka üle. Prügimajanduse eesmärk on see, et ka ülejäänud osa jõuaks selleks ette nähtud kohta, mitte kodukandi metsatukka.

Üle jääva osa jaoks on tark valida sobiva suurusega prügikast. Valida on konteinereid kaheksakümnest liitrist nelja ja poole kuupmeetrini.

Vastavalt Tartu linnavalitsusega sõlmitud lepingule annab prügivedaja tartlasele kasutada täpselt nii suure prügikasti, kui tal on tarvis. Tasuta. Maksab vaid kasti toomine ja viimine, ent kui konteiner ise ära tuua, pääseb sellestki tasust.

Kui prügikast on liiga suur, tuleks see asendada väiksemaga ning nii muutub soodsamaks ka prügiveo hind.

Prügimajanduse peale hakati Tartus tõsisemalt mõtlema 20. sajandi lõpus. Sel ajal kehtis veel nõukogude ajast pärit jäätmekorraldus, kuid tarbimine oli tõusmas läänemaailma tasemele ning tekkiva prügi hulk kasvas hüppeliselt.

Majapidamistes olid enamasti metallist 0,75-kuupmeetrised prügimahutid. Kui see sai täis, telliti äravedu. Et prügikasti sisu prügimäele saatmine maksis raha ka siis, kuid prügi tuli üha juurde, tekkis paljudel komme oma jäätmeid öö varjus kuhugi ära sokutada.

Need olid ajad, mil korteriühistud hakkasid lukustama oma prügikaste, et kaitsta end natukenegi eramajade rajoonidest saabuva prügilaviini eest. Inimesed tassisid tohutuid koguseid prügi raudtee äärde, tühermaadele ning linnaäärsetesse metsatukkadesse.

Surnuaedade prahikastid ägasid pakendijäätmete ja mähkmekuhjade all, otsekui oleksid kadunukesed tarvitanud mähkmeid või lasknud halvaks minna poolikul kartulivormil.

Oma prügi üritati sokutada kellegi teise kaela. Praegu kehtiv prügimajandus mõeldigi välja üha kasvava reostuse takistamiseks.

Samm-sammult

Tasapisi surus riik oma tahtmise läbi ning omavalitsustele pandi kohustus korraldada oma territooriumil jäätmevedu. Inimesed olid aga juba harjunud vaba turumajanduse mõttelaadiga ega tahtnud sugugi leppida, et neile midagi kohustuslikuks muudetakse. Protestiti, keelduti prügiveoga liitumast.

Esialgu püüdsime muuta prügivedu atraktiivsemaks, pakkudes linlastele mugavamaid prügikaste.

Hollandist saabusid aastatel 2002–2003 vähekasutatud 120- ja 240-liitrised prügikonteinerid. Inimesed said neid osta Eestisse toomise kulude eest ehk 140 krooniga, kusjuures poes maksis uus plastprügikast ümmarguselt 1000 krooni. Kui tahtsid konteinerit prügifirmalt rentida, maksis see 40–50 krooni kuus.

Praegu oleme jõudnud sinnamaani, et prügi ärasokutamisel pole mõtet. Prügiauto sõidab niikuinii ning maksta tuleb selle sõidu eest nii või teisiti. Tulemused on selgelt näha. Mida arenenum on jäätmemajandus, seda vähem tekib illegaalseid prügimägesid ning linn on väga palju puhtam kui kümne aasta eest.

Jäätmevedu pole ka rahakotti kurnav. Viimase kümne aastaga on tõusnud enamiku teenuste hinnad, ka prügi ladestamise hind on kasvanud lausa seitse-kaheksa korda, ometi maksab prügivedu umbes sama palju kui kümnendi eest.

Praegu maksab näiteks 240-liitrise prahikonteineri tühjendamine Tartus 40–50 krooni. Seda hinda on võimalik hoida nii madalal seetõttu, et prügiauto võtab korraga kaasa paljude majapidamiste jäätmed.
Jah, jäätmepoliitika ei arvesta inimese individuaalset tahtmist. Miks? Sest see teeb teenuse kalliks. Kui auto peaks sõitma iga prügikasti pärast eraldi, oleks hind hoopis teine ning keskkonnasäästlikkusest ei oleks enam juttugi.

Muresid jätkub

Prügirindel olukord paraneb, kuid mitte kiiresti. Suuremad mured on seotud taaskasutatavate materjalidega, mille jaoks on linnajagudesse seatud eraldi kogumisplatsid. Paberi- ja pakendikonteineritesse visatakse ehitusjäätmeid, vana mööblit, aknaklaase ja palju muud, kuigi enamiku sellest kraamist saab anda Tartus tegutsevatesse jäätmejaamadesse tasuta. Kõige hullem jäätmesegadus valitseb Vana-Ihastes.
Nüüd loodame saada Euroopa Liidu raha, et ehitada 30 väljakut maa-aluste pakendikonteineritega. Nii saavad kogumispunktid mugavamaks ning ka esteetilisemaks.

Konteinerid näeksid välja ühesugused, mitte nagu praegu, et igas kohas asub mitu eri suuruse ja värvusega kasti. Kasvab ka konteinerite maht ja kasutusmugavus. Näiteks tulevad pakendisisestamisavad madalamale. Praegu peaks laps võtma taaskasutatavat materjali kogumispaika viies kaasa  ka tabureti.

Tahame tuua tagasi paberikonteinerid. Kortermajade juures on vanapaberiga asjad korras, sest alates kümne korteriga majast tuleb ühistul hoolitseda ka paberijäätmete kogumise eest. Eramurajoonides on lood kehvemad, mõned üksikud paberile mõeldud konteinerid on pidevalt täis.

Eramajade omanikel soovitan liituda ka rohelise koti süsteemiga: pakendijäätmed viiakse kindlal kuupäeval koos prügiga aia tagant minema ning inimesele ei maksa see midagi.