Eesti maaülikooli ja Turu ülikooli teadlaste hiljuti avaldatud uuringus hinnati keskkonnast sõltuvate geenide mõju lõhel. Geneetilise kaardistamise tulemusel leiti, et genoomi piirkonnad, mis mõjutasid lõhe kasvu kasvanduses, ei omanud samasugust mõju looduslikes tingimustes. Samas geenid, mis mõjutasid lõhe kasvu looduses, ei mänginud kasvanduses olulist rolli.
Uuringut juhtinud Eesti maaülikooli kalateadlase Anti Vasemäe sõnul on läbi viidud uuring üks esimesi sellelaadseid kogu maailmas, sest see ühendab eksperimentaalse ökoloogia ja genoomika teadusvaldkondi.
«Viimase viieteistkümne aasta jooksul on avaldatud arvukalt uurimistöid kalade kasvu ja haigustundlikkuse geneetilise kaardistamise kohta, kuid nende tunnuste molekulaargeneetilist tagapõhja looduslikes tingimustes pole siiani uuritud,» rääkis Vasemägi.
Teadlase sõnul on kasvu mõjutavate geenide ja keskkonna vahelised vastastikmõjud tõenäoliselt tingitud toidubaasi ja asustustiheduse erinevustest. Ta lisas, et kui väikeses basseinis tagab noorkala kiire kasvu hea kunstliku toidu omastavus ja agressiivsus, siis looduses on suurema tähtsusega optimaalne energiakulu vastavalt toidu saadavusele ning sobiva territooriumi kehtestamine.
Vasemäe sõnul on geenide ja keskkonna vahelisi mõjusid põhjalikult uuritud laboratoorsetel mudelorganismidel: «Erinevalt äädikakärbsest on lõhe ja forell väga sobivad liigid geenide mõju hindamiseks looduses, kuna ühe emaskala marja kunstlikul viljastamisel on võimalik saada mitmeid tuhandeid järglasi ning pärast asustamist on võimalik kalu uuesti kinni püüda.»
Vasemägi lisas, et uuringu tulemused näitavad ilmekalt keskkonna suurt rolli komplekssete ehk mitmete geenide poolt mõjutatud tunnuste avaldumisel.
Uuring sai teoks tänu koostööle RMK Põlula kalakasvatusosakonnaga. Töö tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus 2016. aasta jaanuaris ajakirjas Functional Ecology ning uuringuid toetas Eesti teadusagentuur.