/nginx/o/2010/11/30/475925t1h2063.jpg)
Meil üks kasvataja ütles, et siin tehakse jalka-trenni, ja siis me tulime vaatama, kirjeldavad kolm lõbusat vutipoissi. Ja kohe esimesest päevast peale hakkas meeldima.
Entusiasmi peale ehitatud jalgpalliklubi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres ja Aleksander on Mäe asenduskodus kasvavad 11–12-aastased poisid, kes koos sõpradega juba pool aastat FC Tartus palli taga ajavad. Poistele on see lisategevus, mis pakub omajagu pinget. Ja vaheldust Mäe-kodu telekale ja arvutitele. «Vahepeal, kui meil väga igav hakkab, läheme lihtsalt välja mängima,» kirjeldavad poisid.
Tõsine vutt on niisama mängimisest muidugi pööraselt põnevam, trenne naljalt vahele ei jäeta. Kusjuures – Mäe-kodu reeglite järgi enne trenni ei saa, kui järgmiseks päevaks on õpitud.
«Täna tulime kiiruga, jalgpall on lahe,» kiidavad Cristiano Ronaldo, Lionel Messi ja Iker Casillase austajad, «ja treener on ka päris hea!»
Poiste meelest päris hea treener, kes esmaspäeval hoolimata ligi paarikümnest külmapügalast Reiniku staadionil lastele vutitarkusi jagas, on üks FC Tartu looja ja eestvedaja Lauri Rand.
Parim paljulapselistele
Lauri Rand lõi koos abikaasa Svetlanaga uue jalgpalliklubi mullu aprillis. «Kõik klubid on üles ehitatud lastevanemate suurte rahakottide peale,» nendib Lauri Rand, kel peres neli jalgpallihuvilist last. Osa neist käis algul ka teistes klubides, paraku polnud neis kas vastavat vanuserühma või juhtus treener mitte just kõige vastutustundlikum olema.
Neljale lapsele trenni- ja võistlusvormi soetamise kohustus ja muud jalgpalliga seotud kulud panid Rannad tõsiselt kaaluma teisi variante. Mõeldes just omasugustele paljulapselistele peredele.
Kunagi Viljandi spordikoolis Leo Ira käe all üheksa aastat jalgpalli mänginud Lauri Rand tegi ära treeneripaberid ja alustas nelja poisiga. Tänaseks on lapsi, kel tema käe all meeldib nahkkera taga ajada, juba sadakond – nelja-aastastest põngerjatest 14-aastaste pallivõluriteni.
«Väikse klubi eelis on see, et siin saavad ka algajad alati platsile,» räägib Svetlana Rand, kelle ülesanded FC Tartus on võrreldavad mänedžeri, asjaajaja ja pressiesindaja omadega.
Suured klubid lähevad turniiridele alati võitma ja nii on ka võistkonnad komplekteeritud. Nõrgemad jäävad koju või pingile. «Loomulikult tahavad ka meie omad võita, aga meie pakume neile eelkõige võimalust mängida,» selgitab Svetlana Rand.
Ta peab silmas ka neid, kel mõne suurema ja nimekama klubi ridadesse pääs ja seal püsimine jääb suuresti raha taha. FC Tartu kuumaks on tõenäoliselt odavaim Tartus ja lisaks sellele veel n-ö astmeline: pere teine laps saab treenida poole hinnaga ja kolmas sootuks tasuta. «Meil käib palju peresid, kellel on mitu last,» räägib Svetlana Rand.
Lauri Rand tunnistab, et madala hinna tõttu oli esimene aasta klubile üsna keeruline. Nüüd, mil lapsi rohkem ning ka linn ja Ülenurme vald natuke toetavad, on mõneti lihtsam. «Saame ikka oma rendid ära makstud ja võistlustel käia,» ütleb ta.
Trenni teevad poisid Mart Reiniku gümnaasiumi staadionil ja täiskasvanute gümnaasiumis. Ülenurme lapsed ajavad palli taga Tõrvandi staadionil ja spordihoones.
«Iga nädal ja iga nädalalõpp on jalgpall,» kirjeldavad Rannad peaaegu et elustiiliks saanud jalgpalliklubi rütmis elamist. Tegelikult on neil kolmas kompanjon ka – kergejõustikuga tegelenud Üllo Kraus teeb noorjalgpalluritele üldfüüsilist trenni.
Uuest aastast peaks klubisse lisanduma veel üks treener, sest ootamatult agaralt kasvavale vutihuviliste hulgale ei pea Lauri Ranna jaks üksi varsti enam vastu.
Ehkki ka Svetlana Rand on mõelnud treeneri kvalifikatsiooni omandamisele, kulub tema energia praegu enamasti organiseerimisele ja taustatööle. Ka FC Tartu mängudest videosalvestiste tegemisele (kõik on klubi kodulehel üleval). «Neid on hea pärast analüüsida,» tänab Lauri Rand. «Mänguolukorras läheb treener mängu ise nii sisse, et teinekord ei mäleta sekund pärast väravat sedagi, kes värava lõi.»
Lastekodulapsed
FC Tartu on mitmeti eripärane jalgpalliklubi. Lisaks sellele, et siin on soodsaim sportimisvõimalus paljulapselistele peredele, ajavad klubis palli taga ka lastekodulapsed.
«Võtsin kätte ja saatsin kirja kõigile Tartu lastekodudele, mille netist leidsin,» ütleb Svetlana Rand. «Idee tuli sellest, et kui klubi loodi, võttis meiega ühendust ühe lastekodu juhataja. Küsis, kas nad võivad meie klubi soovitada, et neil sellised rasked pered seal.»
Treeningud on lastekodulastele täiesti tasuta, klubi on püüdnud neile ka spordivarustuse muretseda, et saaks normaalselt trenni teha. Mõned lapsed on varustuse soetamisel ka omavalitsustelt abi saanud. FC Tartu on suutnud laste spordivarustuse hankida Itaaliast otse tootjalt, seega vahendaja kasumita. «Ei pea nad ju kõige kallimad olema,» tõdeb Svetlana Rand, «ega kaubamärk mängi, ikka laps mängib.»
«Lastekodude eelarved pole ju kuigi suured, et saaks mingeid treeningumakse maksta,» põhjendab Lauri Rand. Suurte ja kallite klubide uksepakud jäävad neile seepärast kindlasti ületamatuks.
«Osa on küll üliaktiivsed, nagu Duracelli-jänesed,» kirjeldavad Rannad. Ent see aktiivsus saabki klubi jalgpalli teenistusse rakendatud. Ning lastekodulapsed treenivad huviga ja tulevad trenni kiiruga, nagu eespoolgi lugeda oli.
Et saaks mängida
Rannad ei ole klubi põhieesmärgiks seadnud tippsportlaste kasvatamise, vaid eelkõige lastele tegevuse, mängimisvõimaluste pakkumise. «Loomulikult, kui keegi nii kõvasti areneb, et temast võib midagi suurt tulla, siis kätt ette ei pane,» sõnab Lauri Rand.
«Oleme arutanud, et kui meie klubi andekast lapsest oleks mõni teine klubi huvitatud, siis me ei käituks nii, nagu viimasel ajal kombeks – et anna mulle 30 000, alles siis lasen lapse sinu klubisse,» lisab Svetlana Rand. «Pole mõtet oma eesmärkide nimel lapse tulevikule kätt ette panna.»
Kuigi tippsport pole põhieesmärk, on FC Tartu vutilapsed tipukohti siit-sealt turniiridelt juba tasapisi koju toonud. Hiljaaegu võideti rahvusvahelisel Warrior Cupil Valgas teine koht, mullu oldi kolmandad.
«Väga pingeline oli, esikohamängus löödi viimase kahe minutiga meile viigivärav ja lapsed nutsid,» kirjeldab Svetlana Rand olukorra dramaatikat. «Kui nad on viimased, siis nad ei ela seda nii raskelt läbi kui siis, kui esikoht käest läheb.»
Läinud nädalavahetusel peeti 14 mängu FC Santose korraldatud Quattromed Cupil, paljudele oli see elu esimene turniir. Uue aasta alguses minnakse nelja võistkonnaga turniirile Riiga.
Tavaliselt tuleb klubides lapsevanematel lisaks liikmemaksule tasuda ka turniiridel käimise eest, FC Tartu on võistlussõitude kulud aga klubi kaukast kandnud. Eesti turniiridel saavad lapsed tasuta käia. Ja turniire on kuus vähemalt kaks.
Tasuta tööjõud
Kuutasu on FC Tartus Tartu väikseim, seegi diferentseeritud. Lastekodulapsed käivad hoopis tasuta, turniiride eest lisatasu maksma ei pea. Tekib küsimus, mis valemiga Rannad seda klubi üldse käigus hoiavad.
«Liikmemaksudest ikka laekub midagi, linnalt pearaha ka,» märgib Lauri Rand, «mingi raha on kogu aeg arvel.»
«Raha on selle pärast alles, et treenerid tasu ei saa,» selgitab Svetlana Rand.
«Eks ta entusiasmi peale üles ehitatud ole,» lisab Lauri Rand. «Kui oleks endale 10 000 palka tahtnud, oleks klubi juba käpuli.»
«Vahepeal, kui olid raskemad ajad, oleme ka mõelnud, kas meil on ikka seda vaja,» möönavad Rannad, «aga keegi peab ju seda tegema.»