Vambola Paavo: lojaalsuse kinnistamine

Vambola Paavo Foto: SCANPIX

Konkurents kaubandusturul on ostjale tervitatav, eriti veel, kui poepidaja lisaks midagi meelepärast pakub. Tartu niigi küllastunud turgu täiendas hiljuti uus tulija Prisma. Võimalikku kundede kaotust ennetades mõtles Selver välja kavala nipi: jõuludeni jagatakse üle sajakrooniste ostude korral kleepse ja kuponge, mida saab kinkekaartideks või kinopiletiks vahetada.

Rahvas on aktiivne ja tahab nänni. Ometi kaasnevad sellega hädad. Mõnikord unustab kassiir kleepsud anda ning siis mine ja tõesta infolauas, et pole midagi saanud. Õnneks on seal arusaajad inimesed.

Nänni jagamine on kui lotomäng. Kord saad ihaldatud kleebise kassast, siis muudetakse keset mängu reegleid ning mine, tšekk näpus, seda infolauda hankima. Tipptunnil pole harvad needki juhtumid, kui kassiir (temagi on kõigest inimene) lihtsalt unustab anda paar-kolm kleebist või Cina­­moni kupongi. Ometi peaks neid pakkuma kõigile, kui selline stiimul on juba kehtestatud. Ei sobi omapäi otsustada, et tema ehk ei taha, talle ma ei anna.

Ehk olekski targem panna kassade juurde viide: nänni saamiseks palume pöörduda infolauda. Hasartne koguja läheb, kes asjast ei hooli, kõnnib uksest välja.

Vahepeal see süsteem toimis, aga millegipärast otsustasid pealinna ülemused reegleid muuta ning kassapidajate niigi pingelisele tööle lisa panna.
 
Minagi sain hiljuti targemaks: kui tahad minna filmi vaatama, siis peab peale kaupluses antud kupongi näppude vahel olema ka ostutšekk. Tule eile meile! Nagu rahakotti poleks muud targemat panna kui vanapaberit. Lapsed ei tule selle pealegi, et kinno minnes peab kogu trääni kaasa võtma.

Suur on väikese inimese pettumus, kui Cinamonis selgub, et oodatud-soovitud film jääb mingi tšeki puudumise tõttu nägemata. Selle asja võinuks küll lihtsamini korraldada. Inimene on poes olnud ja kaupade eest tasunud – mida veel kontrollida?

Eriline anne on teha lihtsad asjad keeruliseks ning sünnitada bürokraatiat. Selver ja Cinamon on kokkuleppe sõlminud ja see peaks tuginema usaldusele.

Kui nänni jagamine aastavahetuseks läbi saab, võiks mõelda kaubanduse «surnud» kuudele – ostmise elavdamisele jaanuaris-veebruaris. Tartu Selverites võiks ellu äratada kunagi ühes teises ketis edukalt toiminud punktide kogumise, midagi sellist nagu Maxima raha.
 
Partnerkaardi esitamisel teenid kindla ostusumma pealt punkte, millel on rahaline väärtus. Hiljem saaks need ümber vahetada kinkekaartideks või tasuda igapäevase ostukorvi eest.
Kaubaketile oleks see heas mõttes ostja kinnistamine. Mujal maailmas toimib selline lojaalsus hästi.