/nginx/o/2008/02/26/21887t1hed8a.jpg)
Kui tahad ajalehele/võrgulehele natuke klikke lisada, siis telli või kirjuta nupuke võrdõiguslikkusest. Noorepoolse ajakirjaniku Heleriin Adelberti mitte eriti pretensioonikale Postimehe võrguväljaande artiklile (18.10) reageeris raevukas meeskolleeg, edasi tuli juba tellitud artikkel (PM 17.11) ja nii see pallikene vaikselt veereb. Loiult, aga lollikindlalt.
Aga teema tõstataja kirjutises oli iva täiesti olemas. Sõnad, mida võrdõiguslikkusest ja võrdsetest võimalustest rääkivates dokumentides enamasti ei ole. Armastus ja enesearmastus. Armastus, mis toob mehe ja naise kokku ja jaotab nende vahel rollid lühemaks või pikemaks ajaks. Enamasti jaotab ebavõrdselt. Mulle kodu ja töö. Sulle töö ja kodu.
Kitsast koridorisopist
Armastus on haruharva võrdne. Mida vähem see tunne (või selle pinnal tekkinud koos- või abielu) kestab, seda ebavõrdsem on ka rollijaotus? Pikema abielu jooksul loksuvad võrdsemalt paika kodutööd, mehe eneseteostuse kõrval muutub varem või hiljem aktuaalseks ka naise eneseteostus.
Ja sõnaga enesearmastus tähistatav tunne on see, mis alkoholi kõrval kõige sagedamini paarid lahku viib ning võrdsuse/ebavõrdsuse probleemi teravdab. Ebavõrdsus ei ilmne ju ainult statistilise mehe võrdlemisel statistilise naisega. Ebavõrdsed on ka abielunaine ja üksikema, üksikema ja lastetu naine jne.
Nii et räige halvakspanu, mille esimesena nimetatud kirjutaja pälvis oma meeskolleegilt («Naised naiste vastu», TPM 27.10), polnud õiglane. Täiesti põhjendatud oli tähelepanu juhtimine sellele, et võrdsust propageerides otsime seda mõnikord väga kitsast koridorisopist või pimedast nurgatagusest.
Mõned häirivad näited asjade lihtsustamisest ja faktidest möödavaatamisest.
Esiteks see, kui suur lootus on võrdsuse (võib öelda ka õigluse) saavutamisel pandud kaebamisele ja protsessimi-sele. Kodaniku individuaalne kaebus ebavõrdse kohtlemise pärast tundub olevat see võluvits, mis ametniku(d) liikuma paneb ja võrdsust juurde toob.
Kas ikka toob? Kas meil on mõni näide, kus selline kaebus tingis seaduse, strateegia, poliitika vms muutmise?
Ma pole jõudnud kõiki pakse ametlikke aruandeid lugeda, kuid eelmise võrdõiguslikkuse voliniku lahkumiseelsed intervjuud ei viidanud küll üksiku kaebuse lahen-damise kaudu saavutatud läbimurdele vms.
Alahindamata ühtegi konkreetset muret, küsiksin: millise tempoga me jõuame üksikisiku asjade juurest tervet rühma või rühmi puudutavate lahendusteni?
Kujundatud ebavõrdsus
Teiseks turufundamentalismi valitsemine, seda talitsemata ei ole lootustki pilti muuta. Turg teab ja turg teeb kõige otstarbekamad otsused. Sealhulgas «määrab» palgad. Sellist turu jumaldamist varjutatakse jutuga eestlaste konservatiivsusest küll üldiselt, küll soolistes suhetes.
Tõsi, konservatiivsust on meie seas omajagu ja mõnedki suhtumised muutuvad aeglaselt. Aga suhtumised on ikkagi üldisemate asjade peegeldus.
Eestis on ebavõrdsus liialt soositud, ühiskond ei püüagi nõrgemat tugevama omavoli eest kaitsta. Väikepoodnikku suure poeketi eest, FIEst ehitusmeest peatöövõtjast suurkontserni eest, väikevalda suurlinna eest, opositsiooniparteid koalitsioonipartei eest. Sellises olukorras on ka soopuhused palga ja muud moonutused paratamatud.
Kolmandaks: struktuursed probleemid ei teki üksiku tööandja pahatahtlikkusest või piiratusest ja neid tuleb klaarida kohaste abinõudega.
Riigiametnikust võrdõiguslikkuse volinik saab enda kätte tõenäoliselt kogu sotsiaalministeeriumisse saabuva ja/või seal koostatava statistika, analüüsid, uuringud jne. Neist paberitest vaatab muude toredate asjade hulgas vastu näiteks sotsiaalhoolekande töötajate-naiste madal palgatase. Mitte lihtsalt võrdsuse puudumine, vaid riiklikult kujundatud alasti ebavõrdsus. Selle ebavõrdsuse lätted on samas ministeeriumis, sest enamikku hoolekandeteenuseid rahastab ju avalik sektor.
Ei piisa, kui öelda, et rahvas on valinud parempoolsed poliitikud, poliitikud on valinud madalad maksud, madalad maksud tingivad nigelad palgad. Avalikus sektoris on kõrgeid palku küllaga. Ka seal, kus võimul ennast poliitskaalal vasakule paigutavad poliitikud. Tallinnas, Tartus ja mujal.
Kui ministri või linnapea ja koduhooldaja palga erinevus poleks nii suur, oleks ka sooline palgalõhe väiksem. See on lihtne aritmeetika.
Kohalikud eelarved
Avaliku ja erasektori rahakotid on lahus, tööturg on aga mingis osas kokkupuutuv. Kattuvus tekib kas või siis, kui ema otsib tööleminekuks lastehoiu võimalust. Ja selle valdkonna korralduse eest vastutab avalik, mitte kuri ja diskrimineerimisele kalduv erasektor.
Omavalitsuste nutt ja hala ootamatu «beebibuumi» ümber ja Toompea poole käe sirutamine probleeme lähematel aastatel ilmselt ei lahenda. Kui riigimaksudest kõigile ja kõikjale ei jagu, siis peavad omavalitsused oma maksubaasi laiendama. Nii kohalike maksude abil kui ka riigimaksudest suuremat eraldist nõudes.
1. jaanuarist taeva õnnistusena saabuv euro toob ju välisinvesteeringud ja suured riigitulud!? Aga inflatsioon, mille «majandusteoreetikud» välistasid, teeb oma tööd ja süvendab omavalitsuste lahendada jäävaid sotsiaalprobleeme.
Nii et vältimatult on vaja suurendada kohalike eelarvete tulusid. Teisiti pole lootustki saavutada suuremat võrdsust ja paremat tasakaalu ühiskonnas. Enesearmastuse najal armastust juurde ei tule. Ei ühiskondlikes ega erasuhetes.