Ivi Drikkit: üks karu kõigile

Ivi Drikkit.

FOTO: .

Raamaturiiulit korrastades tõstsin ümber sületäie lasteraamatuid, mida keegi enam aastaid puutunud polnud. Hinnaks enamasti kopikad, aga mis kenad värvilised pildid! Meelde tulevad isegi mõned kunagi loetud värsiread.


Näiteks: «Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Suhkrust, jahust ja maasikavahust. Millest on tehtud väikesed poisid? Tiigrist, konnast ja kutsikahännast.»

21. sajandisse jõudnul peaks süttima ohulambike: sooline diskrimineerimine? ebakorrektne vastandamine? Tegelikult on üks meie armastatuimaid luuletajaid Ellen Niit  kelmikalt ja pisut pilklikult kirja pannud inimsoo kahe pooluse eripära. Erinevuse, mis on selgelt või natuke udusemalt kestnud läbi aastatuhandete. Ühed on mehed, teised naised. Poisid ja tüdrukud.

Olles kuulanud uue soolise võrdõiguslikkuse voliniku intervjuud ja meenutades muidki sel teemal aetud jutte, tundub nii, et raamat Ellen Niidu selle luuletusega tuleks tõsta kõige kõrgemale raamaturiiulile või sulgeda suisa keelatud kirjanduse fondi.

Kuigi on kinnitatud, et «sooline võrdne kohtlemine» ei tähenda naiste ja meeste põhiliste erinevuste mahasalgamist, vaid tõepoolest nende võrdset kohtlemist, on see laste ja kooli ellu tungivana kohati väga veider.
Kusagil vallas tähistati poiste päeva – kuidas siis nii, et tüdrukud sellelt ürituselt kõrvale tõrjuti. Või vastupidi, et tüdrukute õhtule ei lubatud poisse. Algkooliõpikuis kinnistatavat aegunud soorolle, et ema õmbleb ja küpsetab, isa saeb ja parandab. Miks isal ei lasta õmmelda ja emal vasaraga jõudu proovida? Nõelumine arendaks isa ja ema ei peaks füüsilist koormust mujalt otsima.
Nii et kool on see esimene bastion, mis tuleb maha võtta võrdse kohtlemise teelt.  

Uue aja tsensorid võivad muidugi ebasobivaid pilte õpikuist välja rookida, ülesandeid ja muid tekste ümber sõnastada. Iseenesest see polegi läbinisti paha, sest eks värskendav pilk harjumuspärasele tule kasuks igale asjale, kuid kõiki neid koduseid suhteid ehk uuemas pruugis soorolle tagurpidi pöörata pole küll mingit mõtet. Elu ei õpita ju õpikuist! Ja elu ei õnnestu niisama lihtsalt ümber korraldada.

Raamatupoes avasin Tiia Toometi «Suure karuraamatu» juhtumisi leheküljelt, kus pilt ja pealkiri «Poiste karu». Autori seletuse kohaselt olevat poiste karu selline karu, mida fotograaf polevat kuidagi tahtnud püstiasendis pildistada, sest poiste kulunud välimusega karud olevat enamasti külili või selili, just nii, nagu nad käest maha kukuvad (vt ka Milne’i «Karupoeg Puhhi»).

Uue tarkuse järgi ei ole ju ometi võimalik, et ühed inimesed mänguasju loobivad, kui teised neid õrnalt süles hoiavad. Või siis nii, et miks ühed neid süles hellitavad, kui võiks hoopis vastu maad virutada.

Aga millise seisukoha peaks võrdõiguslane võtma, et erinevus silma ei paistaks – poisid nii, tüdrukud naa. Kaotaks karud ära, nukud ja autod kah? Või tasuks hoopis mõelda sellele, miks auto- ja masinaehituskorporatsioon Toyota otsib oma juhatusse naisi? Kindlasti mitte kvootide pärast – miks siis ikkagi?

Soolisel võrdsel kohtlemisel on oma sektor – eeskätt töösuhted ja poliitika –, kus ta on vajalik, kuid see ei tohi muutuda nuudiks, mille hirmus inimesed ei julge enam normaalselt käituda ega mõelda.

Tagasi üles