Varsti kaovad sendid põrandalt ja tänavalt

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alatskivil väikest restorani ja Ranna külas külalistemaja pidav Marja Korpimäki teab oma kogemusest, et 50- ja 100-eurost on hulga kergem käest anda kui näiteks 1500 krooni. Ja 500-eurone on üldse üks imelik raha, sest kuigi sellel olev number on väike, on see ju tegelikult väga suure väärtusega, lisab soomlanna.
Alatskivil väikest restorani ja Ranna külas külalistemaja pidav Marja Korpimäki teab oma kogemusest, et 50- ja 100-eurost on hulga kergem käest anda kui näiteks 1500 krooni. Ja 500-eurone on üldse üks imelik raha, sest kuigi sellel olev number on väike, on see ju tegelikult väga suure väärtusega, lisab soomlanna. Foto: Margus Ansu

Soomlanna Marja Korpimäki pidas kodumaal riidepoodi ja kangaste hulgiladu ning kolinud kümme aastat tagasi Eestisse, ehitas varemetest üles väikese külalistemaja. Ta on õnnelik, kuigi pole kunagi olnud rikas.


«Kas raha ikka ongi rikkus,» küsib Peipsi ääres Ranna külas väikest külalistemaja ja Alatskivil restorani pidav Marja Korpimäki (60).

Tema jaoks on vastus «ei ole», sest rahast tähtsam on meelepärane töö, oma eluga hästi hakkama saavad tütar Taru ning pojad Eero ja Timo, hea tervis ja hoolimine kõigist hingelistest. Sest miks muidu jagab ta juba aastaid koos kaasmaalase Esa Tasaneniga Peipsi-äärsele rahvale tonnide kaupa humanitaarabi ja võttis varjupaigast koera.

«Ma pole kunagi rikas olnud, kuigi olen palju aastaid ettevõtjana tegutsenud,» naerab Marja Korpimäki. «Mind see ei häiri, sest olen loomult kokkuhoidlik. Ettevõtluses kulutan raha palju heldema käega kui enda peale.» Oma mõõdupuu järgi on ta alati hästi elanud.

Enda peale ei priiska

Marja Korpimäki teenib kuus 4350-kroonist miinimumpalka, millest maksude mahaarvamise järel jääb kätte ligi 3800 krooni. «Palka tuleb endale ikka maksta, sest haigekassa peab olema,» ütleb ta. «Olen harjunud piskuga ja tulen ilusti toime.»

Aga kuidas? Suur osa palgast kulub soomlannast ettevõtjal eluks vajalike pisiasjade ja ilusasti hoitud, kuid mitte just esimeses nooruses mahuka Opeli peale.

«Mulle meeldib taaskasutus,» ütleb Marja Korpimäki igasuguse valehäbita rõivastest, mööblist ja muust elamiseks vajalikust rääkides. «Oleks väga kahju, kui inimesed põletaksid kasutatud, aga ilusad rõivad ja mööbli lihtsalt ära.»

Taaskasutus ei kanna vaesuse pitserit – Marja Korpimäki külalistemaja ja restorani vana mööbel on kadestusväärselt ilus ja kodune. Paar suve tagasi torkasid soomlanna restoranis silma laudu katnud lumivalged puuvillased kardinad, mille pitsid panid veel rohkem särama päevinäinud kannudes ja kopsikutes eputanud põllulilled ja umbrohi.

Koos Ranna küla naistega käsitööd ja rahvatantsu tegev soomlanna on meie eluga hästi kursis. «Kohalikud on enamasti vanad, kes saavad kuus umbes neli tuhat krooni pensioni,» räägib ta. «Nad on väga tublid, tulevad selle rahaga läbi.»

Tööealised inimesed on Peipsi ääres aga vaesed, sest tööd ei ole. «Häda on ka selles, et paljud töötavad mustalt, saavad ümbrikupalka,» märgib Marja Korpimäki. «Tööd need inimesed teevad, aga haigekassat neil ei ole! Selline asi teeb mu kurjaks, ettevõtja ei tohi töötajaga nii teha.» Kurjaks teevad teda ka siinsete inimeste Soome tööle vahendajad, kes võtavad mõõdutundetult suure vahendustasu.

Üle-eelmisel nädalal kauples Marja Korpimäki Helsingis mardilaadal Peipsi-äärse sibula ja omakeedetud sibula-jõhvikamoosiga. «Tunnen, et elu hakkab paremaks minema,» kinnitab ta. «Müüsin päevaga sama palju nagu eelmisel aastal kahe päevaga.»

Peale kauplemise rääkis Marja Korpimäki leti ääres seisatanud inimestele Peipsi-äärsest kandist ja kutsus neid sinna. «Soomlased rõõmustavad, et Eestis euro tuleb,» räägib ta. «Nad on Eestist väga huvitatud, väga paljud õpivad eesti keelt. Euroga hakkab siia kindlasti hulga rohkem turiste tulema, sest rahavahetus oli ju kallis.»

Aga kaheksa aastat tagasi oma margalt eurole üle läinud soomlased ütlesid sedagi, et ühisrahaga läheb Eestis elu kindlasti kallimaks, sest Soomes tõusid euroga kõik hinnad. Näiteks viis marka maksnud kohvitassi eest hakati küsima kaks eurot ning oma rahaga said soomlased kaubamajas tasulises kempsus käia marga eest, kuid ühisraha tulles oli vaja välja käia üks euro. Soomes vahetati margad eurodeks kursiga üks euro kuue marga vastu.

Ka Eestis kardetakse, et euro teeb elu kallimaks. Ranna küla memmedega eurost rääkides on Marja Korpimäki mõistnud, et inimene suhtub eurosse oma iseloomu järgi.

Näiteks üks väga kokkuhoidlik memm kurjustas: «Teil, soomlastel, oli vahetuskurss üks kuuele, saite kohe rikkaks! Aga meil on vahetuskurss üks viieteistkümnele.»

Mõned vanemad inimesed varuvad kohvi, jahu, suhkrut ja sularaha. Üks söögikohapidaja kavatseb jaanuaris puhata, sest tal polevat klientidele tagasi antavate eurode vahetamiseks võimalik laenu võtta. Üks memm on aga täiesti muretu: neljandaks kuupäevaks on tal kõik kroonid otsas ja siis saab ta pensipäeval juba eurod.

Marja Korpimäki seletab inimestele rahavahetust nii palju, kui oskab. Aga temagi on rahanduskriisi sattunud Kreeka ja Iirimaa pärast hakanud mõtlema, kas euro ikka jääb ja kas Eestis on eurole üleminek ikka õige. «Kuid otsus on tehtud ja nüüd tuleb, mis tulema peab,» ütleb ettevõtja. «Sellised väiksed maad nagu Soome ja Eesti lihtsalt peavad euroga liituma, sest nii on palju kergem elada.»

Ärge unustage krooni

Euro tulles hakkab äri tema arvates paremini minema, sest Eestisse tuleb reisima rohkem soomlasi. Kindel on seegi, et kaks-kolm järgmist aastat arvutavad eestlased eurohindu kroonideks, nagu soomlasedki pärast ühisraha tulekut tegid.

«See on õige tegu,» märgib Marja Korpimäki. «Nii saab aru, kas asi on odav või kallis.» Ta lisab, et 50- või 100-eurost on hulga kergem ära kulutada kui pea 800 või 1500 krooni. See pole ainult jutt – Marja Korpimäki ostis Helsingist soodusmüügilt 100-eurose jope. «Alles pärast ostmist avastasin, mis see maksis,» naerab ta. «Eestis poleks ma kunagi 1500-kroonist jopet ostnud.»

Naerdes lisab ta, et ilmselt kaob ka Eestis uuest aastast maast raha ära, sest Soomes ei vedelenud pärast euro tulekut enam ühtegi senti tänaval, kõik taskust välja pudenenud kallis raha korjati hoolega üles.
«Mis tehtud, see tehtud,» võtab Marja Korpimäki jutu kokku. «Eurot ei tasu karta, sest alati saab endast targematelt inimestelt nõu küsida.»

Kas teate?

Ettevõtja Marja Korpimäki kulutas üle-eelmisel nädalal tavalisest kõvasti rohkem ehk ligi 2500 krooni, mis uuel aastal tähendab 159 eurot ja 78 senti.

Üle-eelmine nädal oli tema jaoks kallim kodumaal Helsingis mardilaadal kauplemas käimise pärast. Juba laevapiletitele kulus ligi 1200 krooni, üht-teist tuli välja käia ka laeval kohvi ja söögi eest.

Peale selle ostis ta Tallinna sõites tee pealt Rakverest oma autole diislikütust. «Kütuse hind oli Rakveres väga soolane,» märgib Marja Korpimäki. Kui ta õigesti mäletab, tuli liitri diislikütuse eest välja käia 18 krooni ja 10 senti.

«Kütus maksab Eestis minu arvates juba rohkem kui Soomes,» lisab ta.

Tagasi üles