Juhtkiri: heitlikkus rusub koole

Teiste seas muutub põhikooliks ka praegune Tartu Raatuse gümnaasium. Foto: Margus Ansu, Sille Annuk

Juba paar kuud on Tartu Postimehes arutusel olnud kolme Tartu gümnaasiumi võimalus või võimatus jätkata ka edaspidi gümnaasiumina. Nimelt määrab linnavalitsus igal aastal, mitu 10. klassi võib kool avada. Lubades vaid üht 30–36 õpilasega gümnaasiumiklassi, ei saa kool täita uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, mis nõuab gümnaasiumidelt kolme õppesuunda.

Juba teist aastat on pidanud Raatuse ja kunstigümnaasium linnavalitsuse piirangu tõttu vastu võtma vaid ühe klassitäie õpilasi, kuigi soovijaid oli kaks korda rohkem. Forseliuse gümnaasium on sunnitud piiranguga arvestama juba viis aastat. Tänavu pole linnavalitsus piirarve veel kehtestanud, kuid ilmne surve gümnaasiumi ja põhikooli lahutamiseks on seadnud ohtu kolme nimetatud kooli jätkamise gümnaasiumina.

Et meelitada gümnaasiume põhikooliks saama, on vabatahtlikele koguni lisaraha pakutud. Muide, vastupidi koolide lahutamisele on valdu rahaga meelitatud liituma, ent nagu senine praktika näitab, ei olegi raha kõikvõimas.

Loomulikult võivad eraldi põhikool ja gümnaasium anda suurepärase hariduse, kuid eeskätt tahaksid nii kõnealused Tartu koolid kui ka teised saada vähemalt võimaluse end ise tõestada. Kui ikka vajalikul hulgal võimekaid õpilasi kokku ei saa, tuleb alla vanduda.

Selline mõttekäik pole olnud võõras ka hariduse eest vastutavale abilinnapeale Jüri Sasile, kes möödunud aasta 25. novembril märkis, et vabaturumajanduse põhimõttel peaks andma koolidele vabad käed end tõestada. Tänavu 12. novembri Tartu Postimehes on kirjas Sasi nending, et «ma ei ole nii-öelda vabaturumajanduse pooldaja hariduses».  

Eelmisel nädalal jõudis aga avalikkuse ette sõnum, et koolijuhtidega asju arutades jõudis linnavalitsus otsusele lubada kõikidel Tartu koolidel võtta vastu nii palju õpilasi, kui nad soovivad. Seega peab gümnaasiumi esimesse astmesse ehk 10. klassi tulema vähemalt 60 õpilast, et kool saaks seaduse kohaselt harida õpilasi kolmel õppesuunal ja end seejuures ka ära majandada.

Et lõplikku otsust veel pole – see peaks tehtama suvel –, saab järjekordset üleminekut vabaturumajandusele käsitada vaid lubadusena. Oleks tõesti tore, kui oma traditsioonide ja püsimise eest seisnud koolid saavad kokku vajalikul hulgal võimekaid õpilasi, keda ei pea lõpuklassi vaevaga vedama – paraku jääb oht teha püsimise nimel hinnaalandust –, ning kõik koolid saavad võrdsetel alustel konkurentsis oma taset tõestada. Isegi sellist, mis sunnibki gümnaasiumiukse kinni panema.

Siiski on lubadus vaid lubadus, pealegi pole teada, kas ja kuidas muutub Tartu hariduskuraatori suhtumine vabaturumajandusse pärast valimisi. Üks inimene, ka terve linnavalitsus võib kaalutletult meelt muuta, teine asi on heitlikkus, mis kord külvab pingeid, kord võtab neid maha. Kui sügisene lubadus koos suvesoojaga ei haihtu, peaks kaduma ka koole rusunud heitlikkus ja ebamäärasus.