Tartu- ja Jõgevamaa elanikke vaevab juba ammu õigustatud küsimus kasvava veehinna kohta: miks kohtades, kus veeteenust pakub AS Emajõe Veevärk, on vee hind järsult tõusnud, mõne kohaliku väikefirma teeninduspiirkonnas püsib see aga endiselt mõistlik.
Näiteks Nõo vallas maksti varem 27,84 krooni kuupmeetri eest, pärast Emajõe Veevärgile üleminekut põrutas hind 37,36 krooni peale. Mäksal tõusis kuupmeetrihind 28,80 kroonilt 37,36 kroonile. Samuti on hinnad kõrgeks krutitud Puurmanis, Laevas ja paljudes teistes kohtades.
Emajõe äriplaan
Meenutuseks: aktsiaselts Emajõe Veevärk loodi 2004. aastal, kui 22 Tartu ja Jõgeva maakonna omavalitsust keskkonnaministeeriumi rangele kontrollile alludes selle osanikeks hakkasid. Äriühingu loomise esialgne eesmärk oligi õilis – rekonstrueerida Euroopa Liidu rahaga kohalikud vee- ja kanalisatsioonirajatised.
Kõik oli korras kuni sinnamaani, kui tehti seaduseparandus ja sellele vastav muudatus aktsionäride lepingusse – edaspidi saab teenuse opereerimise ainuõiguse Emajõe Veevärk. Aga kuna vallad olidki aktsionärid, siis kukkus laias laastus välja nii, et vald vahetas senise odavama operaatori kallima vastu lihtsalt määramise korras, ilma igasuguse konkursita. Võib ka öelda, et vallad pandi sundseisu ja eelkõige kannatavad tarbijad.
Torustike väljaehitamise käigus tuli lõviosa rahast Euroopa struktuurifondidest. Valitsus (keskkonnaministeerium) lisas vaid viis, omavalitsus kümme protsenti.
On arusaamatu, millistest kohaliku kogukonna huvidest lähtuvatest kaalutlustest selline otsus sündis. Esmalt loodi ettevõte, rahastati selle käigushoidmist, ehitati välja sadu miljoneid kroone maksvad torustikud ja puhastusjaamad ning lõpuks kingiti see kõik ilma igasuguse konkursita iseloodud monopolile, andes pealekauba ka opereerimise ainuõiguse.
Kõige selle tagajärjed on tarbijale üsna nutused, sest Emajõe Veevärgi äriplaan näeb selgelt ette hinna järkjärgulist tõstmist. Näeme, et riik on otsustajana esikohale seadnud ühe kitsa äriringkonna, mitte aga tarbija huvid. Esialgu üllana tundunud veeprojektist on saanud rahamasin, mis võõra raha toel kellegi taskuid täidab.
Õigus väikeettevõtjale
Siiski on kogu selles loos ka tükike selget taevast. Näiteks Tabivere vallavolikogu ei allunud riigi survele ja võttis mõni aeg tagasi vastu otsuse keelduda teenuse andmisest Emajõe Veevärgile ning jätta edasi selle pakkujaks aleviku praegune vee-ettevõte.
Valla vee-ettevõtja suudab pakkuda odavamat hinda isegi koos ASile Emajõe Veevärk makstava veerajatiste renditasuga. Avaliku konkursi korraldamisel olnuks teenuse hind vahest veelgi soodsam. See näitab tegelikult seda, et ega volikogusid saa enam sundida kellelegi meelepäraseid otsuseid tegema.
Julgustuseks ehk teistelegi omavalitsustele, kes samade probleemide kallal pead murravad, on aga hoopis Tartu ringkonnakohtu otsus.
Tabivere väikefirma oli varem teenindanud ka kõrvalvalla Puurmani elanikke, kui aga vald määras ainuõiguse Emajõe Veevärgile, pöördus endine teenusepakkuja kohtusse. Ja sai õiguse, kohus tühistas Puurmani valla otsuse Emajõe Veevärgi määramise kohta. Teadagi oli monopol jõudnud vahepeal hinnad juba kõrgele kruvida.
Tartu ringkonnakohtu hiljutises otsuses on öeldud, et kuigi vee- ja kanalisatsioonirajatised on eraõiguslikus omandis, saab Emajõe Veevärk siiski teha ainult ettepaneku operaatori määramise kohta ja omavalitsus ei pea seda kinnitama, tal on kaalutlemisõigus.
Varem seda niimoodi tõlgendatud pole. See annab lootust, et ka Elva linnavolikogu otsus, millega anti veeteenus üle Emajõe monopolile, tunnistatakse kohtus kehtetuks.
Toetab monopoli
Esitasin arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile, seda arutati ka riigikogu saalis. Minister leidis, et just AS Emajõe Veevärk suudab tagada optimaalse hinnaga nõuetekohase veeteenuse väiksemates maapiirkondades ja et tarbijatele tähendavat see kaugemas perspektiivis hoopis väiksemaid kulutusi.
Samuti leidis ta, et madal hind ei kajastavat vajalikke investeeringuid. Et õiglase veeteenuse hinna tagavat hoopis monopolide ohjeldamise seadus, mis hakkavat lisaks kontrollima sedagi, et teenust liiga odavalt ei pakutaks.
Seega on paika pidanud kõik keskfraktsiooni varasemad hinnangud, et monopolide vastu võitlemise seadus tegelikult tõstab väiksemates asulates vee hinda. Seda sellepärast, et uus seadus nõuab tulevasteks investeeringuteks vajaliku raha kogumist otse veearvete abil. Seni piisas vallavolikogu tahtest, et pehmendada näiteks sotsiaalsetel kaalutlustel tarbijatele vahepeal kerkinud vee erikasutustasu või saastetasu, rääkimata vee- ja kanalisatsioonivõrgu ülalpidamiskuludest.
Nüüd jäävad monopolidevastase seaduse tõttu pinnale vaid majanduslikud kaalutlused. Ja riik teeb näo, justkui võitleks ta monopolidega, samas andes hoogu monopoolse ettevõtte põlistamisele ja laiendamisele. Luuakse monopol, et siis monopolide vastu võidelda...