Rätsepmeistrid oleksid sadakond aastat tagasi ka ilma kirjanike ja kunstniketa hakkama saanud, aga loomeinimesed ja paljud muudki tartlased jäänuksid ilma rätsepakunstita kindlasti hätta.
Kirjanikke ja kunstnikke kütkestas rätsepakunst
26. november 2010, 15:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni päev tagasi ilmus müügile tagasihoidliku kujundusega raamat, mille sisu loob päris kireva ülevaate aastakümnetetagusest elust. Selle keskmes on lugupeetud Tartu rätsepmeister Eduard Uusen (1889–1952).
Lugupidamine ei väljendu alati tõsimeelsuses. Nagu selgub raamatust «Tartu rätsepmeister Eduard Uusen. Mees, kelle tehtud pükstes sõlmiti Tartu rahu», on seda meest saatnud juba tema eluajal anekdoodid.
Mitmed neist on sugenenud tema tihedast suhtlemisest Tartu kirjanike ja kunstnikega, kes olid silmapaistev osa tema klientuurist.
Luts ja Tuglas
Raamatu üks koostajaid, rätsepmeistri ajakirjanikust tütrepoeg Vahur Kalmre on kirja pannud (lk 19 ja 20) muu hulgas neist ühe, mis on seotud Oskar Lutsuga.
Rahvakirjanik olnud alati väga tõrges ülikonna mõõtude võtmise suhtes. Nii olevatki Lutsu naine Valentina ja rätsepmeister Uusen välja mõelnud kavaluse.
Rätsepmeister olevat ühel päeval õnnetu näoga pöördunud kirjaniku poole: armas sõber, aita välja, pidin ühele härrale ülikonna tegema, kuid olen tema mõõdud ära kaotanud, sina aga oled temaga ühte kasvu. Nii mõõtnud Uusen abivalmis Lutsu üle. Ja Luts olnud pärast kõvasti üllatunud, et tema ülikond valmis temalt mõõtu võtmata.
Sealsamas (lk 20) on kirjas ka raamatu pealkirja allikas. «Kui aga Eduard Uuseni käest küsiti, kas ta teab midagi Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahust, tuli vastus: «Miks ma siis ei tea, mõlemad pooled käisid minu tehtud pükstes!»»
Friedebert Tuglase abikaasa Elo Tuglas meenutab, et Uusen oli «väga sõbralik-naljakas» mees (lk 32). «Ta vigastatud jalg oli lühemaks jäänud ja sellepärast oli tal õieti kaks pikkust. Tuklast mõõtu võttes toetus ta kuue puhul pikemale ja pükste puhul lühemale jalale.»
Raamatu teine koostaja on rätsepmeistri tütrepoja abikaasa, folklorist Eda Kalmre. Eduard Uuseni mälestuste ehk – rätsepmeistri enda määratlusel – memorandumi sissejuhatuses «Käsikirjast, eluloost ja rahvaluulest» märgib folklorist, et linnarätsepa teenistus sõltus nii tema populaarsusest kui ka suhtlemisoskusest (lk 47).
«See, et Uusenist räägiti lugusid ja tema ise neid teistele rääkis, oli tänapäevase arusaama kohaselt osa tema ameti juurde kuuluvast PR-tehnikast,» lisas Eda Kalmre.
Ehedat nalja ja muidu muhedust jagub paljudele lehekülgedele. Ja Uuseni «memorandum» tervikuna meenutab kohati helge huumori poolest tema sõbra Lutsu loomingut. Kuid koostajate eesmärk ei ole olnud naljaraamatu avaldamine.
Kujunemise lugu
«Tartu rätsepmeister Eduard Uusen» avab praegusele lugejale eelmise sajandi alguse ja esimese poole eluolu ühe noore mehe kujunemise loona ning tema tegevuse kajastusena trükisõnas ja perepärimuses. See on osa meie kõigi loost, värvikas lisandus kuivale erapooletust pooldavale ajaloole.
Miks on aga raamatu tiitellehel märge «Teatud tartlased»?
«Tartu on inimeste poolest nii võimas linn, et kui on ideid, tahtmist ja tegijaid, võiks ilmuda lausa raamatusari,» selgitas Vahur Kalmre. «Järgmisena tahaksin jõudu proovida kaupmees Märt Jänesest raamatu kokkupanemisega, nii et kui kellelgi on mälestusi või meenutusi Märt Jänesest ja tema pojast Karl Jänesest, siis ootan neid lahkesti.»
Raamat
Vahur ja Eda Kalmre, «Tartu rätsepmeister Eduard Uusen. Mees, kelle tehtud pükstes sõlmiti Tartu rahu»,
kirjastanud Hermes ja Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus,
Tartu 2010,
143 lk.