Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Piraat ja Taimõr võitlevad seakatkuga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Piraat (vasakul) ja Taimõr ootasid kannatamatult, millal lõpuks metsa jälgi ajama pääsevad. | FOTO: Kristjan Teedema

Ajal, mil riik on asunud otsustavasse võitlusesse sigade Aafrika katkuga, veetis Tartu Postimees päeva otse rindejoonel. Vaatasime, mismoodi piiratakse metssigade arvukust maakonna kirdeosa metsades.

Sel jahiaastal peavad Eesti jahimehed küttima vähemalt 29 608 metssiga. Tartumaa miinimumkvoot on 1900 siga. Suguküpse emise organmaterjali eest on jahimeestele ette nähtud kuni 100 euro suurune preemia. 2018. jahiaasta lõpuks tuleb metssigade asustustihedus viia 1,5 isendini 1000 hektari kohta.

Sellised on kiretud numbrid. Et näha nende arvude taha, veetsime koos Alatskivi kandi jahimehi koondava jahiseltsi Bubo liikmetega päeva maakonna kirdepiirkonda jäävates metsades. Kuigi ka sealt on leitud kümmekond katku surnud kärssnina, on seis siiski märksa parem kui näiteks Elva ümbruse metsades, kus metssigu peaaegu enam ei leidu.

Alatskivi jahimeestel peab 29. veebruariks ehk jahiaasta lõpuks olema kütitud vähemalt 105 metsanotsut ning võib arvata, et selle normi nad ka täidavad, sest viimase jahi järel on taevastesse kuusikutesse saadetud juba 86 siga, kellele lisanduvad surnuna leitud.

Jälgi on, loomi mitte

Nagu igal laupäeval, algas ka see jahipäev hommikuse kogunemisega seltsile kuuluva jahimaja juures. Trotsides päris korralikku pakast – termomeeter näitas kohati lausa 25 külmapügalat –, tuli seekord jahti kaksteist meest. Võrreldes sügisese põdrajahi kõrgajaga on seda pea kolm korda vähem, kuid ka näiteks ülemöödunud nädalal peetud seajahil oli kohal kakskümmend meest. Vähem osalisi tähendab aga seda, et kütiliin saab hõre ning liikvele aetud sigadel on hõlpsam tabamatult plehku panna.

Tavainimesele võib tunduda, et mis see jaht ära ei ole, jahimehed põrutavad püssidega metsa ja kukuvad kõmmutama, kuid tegelikkus on midagi muud. Nii on jahipäeva esimene osa hoopis luure – mehed sõidavad metsateed- ja sihid läbi ning otsustavad jälgede järgi, millistes kvartalites võib sigu olla.

Loogika on lihtne: kui lumel on näha kvartalisse minevaid seajälgi, kuid sealt lahkuvaid jälgi mitte, võib arvata, et kari magab kusagil kuuskede all ning edasine sõltub juba jahimeeste ja nende neljajalgsete abimeeste ehk koerte osavusest ja asjatundlikkusest.

Luure kestis paari tundi ning leitud jälgede põhjal pandi seejärel Välgi kandis paika mitu perspektiivikat piirkonda. Esimene aju läks paraku vett vedama – koerad läksid vanu jälgi mööda kvartalist välja ning sai selgeks, et selles kohas pole enam midagi teha.

Surmapõlgur Taimõr

Jahimehed rõhutavad, et eduka seajahi eeldused on lumi ja koerad. Nood peavad jälgi mööda minnes sead üles leidma ning karja liikuma ajama. Sageli valivad nad välja ühe looma, kelle nad karjast eraldatavad ning keda haukudes piirama hakkavad.

Kui varasematel aegadel abistasid Alatskivi jahimehi mõne küti erakoerad, siis kolm aastat tagasi osteti seltsile päris esimene oma koer, Lääne-Siberi laika Piraat ning eelmisel aastal lisandus sama tõugu Taimõr. Nimed pole jahimeeste pandud, need saadi müüjalt «kaasavaraks».

Kuigi koerad kuuluvad seltsile, toimetab nendega iga päev Aivo Vaasa, kelle ülesanne on ka jahil koos koertega – või täpsemalt nende järel – mööda padrikut sigade jälgi ajada. «See on paras tippsport,» muigas Vaasa.

Omavahel saavad laikad hästi läbi, kuid oma iseloomult nad täiesti erinevad koerad. «Naljaga pooleks võib öelda, et kui Piraat on tüüpiline eestlane, kaalutlev, ei torma pea ees kuskile, siis Taimõris avaldub kauge Venemaa keevaline hing, tema lendab ikka täiega peale,» iseloomustas Vaasa.

Taimõri tulipäisusest annab aimu ka asjaolu, et alles ülemöödunud nädalal sai ta metsseakuldilt kihvaga kintsu, nii et oli tarvis õmblemagi minna, enne seda oli ta saanud kihva tunda aga koguni kõris. «Siis võttis küll värina sisse, kas jõuangi temaga elusalt Tartusse, sest verejooks oli ikka päris suur,» meenutas Aivo Vaasa episoodi, mis võinuks uljaspea eluküünla varakult kustutada.

Jahikoeri saab Vaasa arvates efektiivselt õpetada vaid loomulikus keskkonnas ehk metsas, seega käib ta Piraadi ja Taimõriga jälgi ajamas ka individuaalselt. Seejuures on talle tähtis, et koerad poleks mitte üksnes head ajajad, vaid suudaksid ulukit ka kinni pidada. Piraat ja Taimõr saavad sellega hakkama.

Üks kult, kolm põrsast

Teine aju korraldati esimesest mõni kilomeeter kaugemal ning arvukad jäljed lubasid oletada, et metsas on varjul suuremat sorti kari. Samas oli ka kütiliiniga ümbritsetav ala tavapärasest tunduvalt suurem ning kui lisada sinna küttide vähesus, nentisid kogenumad mehed enne varitsuse algust, et lisaks kindlale käele on jahimeestel vaja ka kamaluga õnne, et sead ikka õiges kohas padrikust välja tuleksid.

Et kütid seisaksid just selles kohas, kus sead padrikust välja võivad tulla, on vaja tunda hästi metsa ja loomade liikumisradu. Selle täppisteaduse tundmisel ei leidu Bubo seltsis vastast ühisjahte juhatavale Raivo Kuumale.

Nii selgi korral. Kui kütid olid kohtadele paigutatud, algas ootamine. Koos koertega sündmuste tulipunktis viibiv Aivo Vaasa teatas peagi raadiosaatja vahendusel, et seekord kõik klapib ning Piraat ja Taimõr on jälje kindlalt üles võtnud.

Mõni aeg hiljem oli kuulda ka kauget koerte haukumist ja esimesi laske, kuid – ei oskagi öelda, kas kahjuks või õnneks – toimus see kõik nelja metsakvartali laiuse aju teises otsas ehk kaugel sellest künkast, kuhu ma end koos Alatskivi jahiseltsi esimehe Tõnis Türnaga olin ootama seadnud.

Esimestele paukudele järgnesid peagi veel mõned ning raadiosaatjate vahendusel raporteeriti, et tabatud on vähemalt kaks mullukevadist põrsast. Sellega pidanuks teine aju ka lõppema, ent siis selgus, et Piraat on suutnud «ära haakida» veel ühe põrsa ja liigub sellega kiiresti juba uues metsamassiivis. See põrsas saadi pärast pikemat manööverdamist ka lõpuks kätte, ent kõik see võttis siiski nii palju aega, et plaanitud kolmandat aju enam teha ei jõutudki.

Emiste kurikuulsa «organmaterjali» eemaldamise protseduur jäi nägemata Tõsi, üks emis olevat laskeulatusse küll sattunud, ent jahi alguses võeti vastu otsus, et kuna küttimisstruktuuriga ette nähtud emiste määr on juba täidetud.

Samuti pole Alatskivi mehed erilises vaimustuses organ-materjali eest ette nähtud sajast eurost – kuigi mujal seltsides olevat kuulu järgi ka selliseid kodanikke, kes on esitanud veterinaarametile ilmselgelt põrsastelt pärit materjali, mida on käepäraste vahenditega üritatud  «täiskavanulikumaks» venitada …

Üldiselt on Alatskivi jahimehed aga arvamusel, et katku leviku piiramisega on jäädud ilmselgelt hiljaks ning sellele on lähenetud valest otsast. Emiste eest ettenähtud raha tulnuks letti lüüa mullu kevadel, kusjuures premeerima pidanuks hoopis kultide laskjaid. Just karju külastavad kuldid kannavad katku küttide meelest kõige kiiremini edasi.

Jahiselts Bubo

• Selts on loodud  1992. aastal endise Alatskivi riikliku jahimajandi territooriumile.

• Seltsi kasutada on 17 460 hektari suurune Alatskivi jahipiirkond.

• Praegu on liikmeid 48.

• Selle aasta laskelimiidid: metssiga 105 (kütitud 86), põder 25 (täidetud), metskits 35 (täidetud).

• Seltsile kuuluvatest koertest maksis Piraat kutsikana 400 ja Taimõr 1000 eurot.

• Esimees Tõnis Türna sõitis viimasel jahipäeval autoga läbi 153 kilomeetrit ehk sama palju kui Tartust Sillamäele.


------------------------

Koeri on õpetatud ka isikliku eeskujuga

«Öeldakse, et parem üks hea jahikoer kui kümme s***a jahimeest,» nentis poole sajandi pikkuse jahikogemusega Lembit Türna.

«Koera tuleb treenida kutsikast peale, et ta saaks aru, mis on distsipliin,» rääkis vana jahimees, kes end ise siiski kuigi heaks õpetajaks ei pea. «Muidu on nii, et teeb seda, mida tema tahab: näiteks hüüad talle, kas sa kurivaim tuled siia või ei tule?! Siis ta teebki nii, et kas tuleb või ei tule.»

Oma paljudest koertest on Lembit Türnale kõige enam meelde jäänud spanjel Jimmy. «Võtsin Jimmy pardijahti kaasa, lasin siis ühe linnu, see kukkus aga turbaauku. Näitasin Jimmyle et mine too ära, tema aga ei läinud. Pardist oli kahju ka ja nii rookisin end riidest lahti ja hakkasin ise pardi poole ujuma. Korraga kuulen, et keegi solistab selja taga – Jimmy ujus minust mööda, haaras pardi hambusse ja viis selle vastaskaldasse. Ise oli maru rahul,» muheles Türna.

Kuigi asjatundjate hinnangul on jahikoertena pisut etemad emasloomad, pole Lembit Türna arvates siin suurt vahet. Küll võib tema sõnul parajaks pähkliks osutuda emasele tõukoerale väärilise kavaleri leidmine.

«Mul oli kaheksakümnendate algul üks Saksa karmikarvaline linnukoer, sellele nägid paberid ette, et sobiv isane on kas Kiievis või Minskis. Mõtlesime siis meestega, et sellest ei tule küll midagi välja – kuni sa lõpuks sinna jõuad, on koeral isu üle läinud ja ole temaga siis seal Kiievis või Minskis …» arutles Lembit Türna muiates.

Tagasi üles