Vutiliha jõuab naistepäevalauale

Foto: Repro

Järveotsa vutifarmi elanikud munevad nii palju, et Eestis ei jõuta nende tervislikku kaupa ära osta. Vutilihaga on vastupidi, aga mitte enam kaua, sest valmimas on uus lindla lihatõugu vuttidele.

«Suurem kaubapäev on reedel, siis läheb siit Tallinna oma poolsada kasti mune,» rääkis eile Vara vallas Alajõe külas tegutseva Ülo Pullisaare Järveotsa vutifarmi töötaja Vaike Kuum, kes koos kolleegidega ladus väikseid mune pakenditesse.

«Praegu on rahulik aeg,» lisas ta naerdes. «Kõige kiirem on enne munadepühi, sest kõik tahavad neid väikseid ilusaid kirjusid mune.»

Järveotsa vutifarmis on praegu 22 500 munejat vutti ja oma 3000 kukke. Nädalas pakendatakse ligi 36 000 muna, millest ligi 40 protsenti läheb kaubaks Lätis ja Leedus.

«Farm töötab praegu poole võimsusega, võiksime siit saada kaks korda rohkem mune,» ütles Järveotsa vutifarmi omanik Ülo Pullisaar. «Aga Eesti rahvas ei jõua neid praegugi ära süüa, sellepärast ekspordime osa oma toodangust. Eks inimeste elujärg on kah vilets.»
Poodides müüakse tosina vutimunaga karpi paarikümne krooniga.

Tonn liha nädalas

Peale munade tuleb vutifarmist aastas laias laastus 20 tonni liha, selle koguse hulgas on ka Tallinna loomaaia kotkastele toiduks minevad vutid. «Liha pole meil veel anda nii palju, kui soovitakse,» märkis Ülo Pullisaar.

Pakkumise ja nõudluse tasakaalu viimiseks ehitab Järveotsa vutifarm nüüd uut lindlalt. Nelja saaliga 15 x 20 meetri suuruses hoones mahub korraga kasvama ligi 25 000 Prantsusmaalt toodud lihatõugu vutti, mille rümp kaalub 160–180 grammi.

Kuna broilervuti parajalt suureks kasvatamiseks kulub ligikaudu 45 päeva, tähendab see, et uues hoones saab aastas kasvatada oma 300 000 vutti.

Arvestuste järgi hakkab sellest lindlast tulema nädalas tonn liha. Praegu müüb vutifarm liha restoranidele ja Stockmanni kaubamajale, saades kilost 120 krooni.  

Kallis ettevõtmine

Uue lindla ja koos sellega ka sõnnikuhoidla ehitamiseks kulub ligi 8,5 miljonit krooni, millest pool on põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti kaudu tulev toetus. «Vutimuna ja -liha ei ole võimalik odavalt toota, sest investeeringud on selles vallas suured,» ütles Ülo Pullisaar.

Lihavutte uues hoones puuridesse ei panda, väiksed linnud elavad seal vabapidamisel. «Tibula ehitus venib, sest sellist farmi pole Eestis varem ehitatud,» rääkis Ülo Pullisaar.
«Söötmine ja jootmine hakkab siin käima automaatselt, ainult tibusid toidetakse seal käsitsi.»
Ta usub, et tuleva aasta naistepäevaks peaks vutiliha meil olema juba üsna laialt käes.

Müüma hakkab seda ilmselt Tallegg, kellega Järveotsa vutifarm peab praegu läbirääkimisi.
«Ülo Pullisaar on tohutult visa mees, kes ei ole rasketel aegadel oma farmi unarusse jätnud,» kiitis Eesti Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonna juhataja Lembit Lepasalu.

Vutikasvatuse tulevikus ta ei kahtle. «Vutiliha on delikatess ja tervislikud vutimunad on sellel alal nagu maasikad tordil,» ütles Lembit Lepasalu. «Maal on mõtet loomi ja linde kasvatada, sest praegu suudame vaid sealihaga kogu oma rahva ära toita. Veise-, linnu- ja lambaliha tuleb piiri tagant juurde tuua.»