Piirissaare vallavanem Maria Korotkova teatab

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria Korotkova
Maria Korotkova Foto: TPM

Pühapäeval oli Mihhaili päev, suur püha, naised käisid palvemajas. Rahvast on saarele jäänud väga vähe. Saare külas elas sügisel 39, Tooni külas 16 ja Piiri külas 48 inimest. Nüüd on vaid 43 inimest: Piiri külas 12 naist ja 11 meest, Saare külas 4 naist ja 7 meest ning Tooni külas 5 naist ja 4 meest. See pole statistika, see on tegelik elu. Statistikat üldse kardan lugeda, selle arvud on kuu pealt võetud.


Siin talvituvad ainult kõige kirglikumad isendid või need, kellel pole olemaski kohta, kuhu siit haihtuda, et üle elada rasked ajad.

Muret teevad kohalikud asotsiaalid: nad kõnnivad söömata-joomata mööda maju, kütmata ruumides on ju neil hirmus külm istuda. Mis kasu on sellest, et üks kord päevas meie Anna Toropova neile süüa annab, seda on vähe. Kohalikud on neile esialgu heanaaberlike suhetega abi osutanud, aga nüüd on kõikidel rasked ajad, kõigi lootused on valla peal.

Aga on looduse näitajaid, et tuleb väga külm talv: koprad on teinud endale suured majad ja paisud. Ei tea, kuidas nende asotsiaalidega toime tuleme, neid agressiivseid mehi on ju vaja pesta kah.

Pensionäridest naised arutavad omavahel, kuidas vahetada raha. Jutt käib matuserahast, igaühel on kokku korjatud umbes 20 000 krooni, ülejäänud raha on lastele ammu üle antud. Meie, nooremad, kes pensioni ei saa, naerame, et probleemi pole. Mehed seda teemat üldse ei aruta, sest viin on kallis ja raha korjata neil ei õnnestu.

Väga palju on rebaseid. Puud ja põõsad seisavad paljad ning loomad on väga nähtavad ja inimesi peaaegu ei kardagi. Oli juba lund ja külma, aga saialilled veel õitsevad. Veider on neid vaadata – maa on juba surnud ja siis selline pilt.

Teisipäeval helistas üks noormees Hiiumaalt, et tahab talu osta. Ta tegeleb sibula- ja lambakasvatusega. Tervitan sellist initsiatiivi, aga asi on kahtlane, sest noored raske sibulakasvatuse tööga meil ju tegelda ei taha. Hakkan mõtlema, äkki ikka saan teda millegagi aidata.

Viimased inimesed, kes siin aasta tagasi endale maja ostsid, olid kunagi ammu kohalikud, eestlased. Vanad nad veel ei ole ja mul on tunne, et neile siin meeldib. Elavad nagu meie, talvel raskustega ja suveajal hästi, ei nõua mitte midagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles