Priit Pullerits: mõttetud medalid

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Eelmine aasta polnud veel õhtulegi läinud, kui mõned kolleegid, näiteks need, kes veavad spordikriitilist huumorisaadet «Mehed ei nuta», hakkasid kirglikult arutama, kui mitu medalit võiks Eesti võita augustis Rio de Janeiro olümpial. Mõni paduoptimist pakkus, et lausa viis. Nagu oleks olümpiamedalite arv mingi rahvusliku uhkuse ja heaolu mõõt. Lubage selles kahelda.

Avan siin oma kaardid: arvan, et Eesti saab Rios heal juhul ühe medali (pakun, et meeste neljapaat), parimal juhul kaks (pakun, et lisaks sõudjaile Gerd Kanter), aga ei imesta, kui Eesti jääb hoopis medalita. Milles ei maksa näha rahvuslikku tragöödiat – mäletate, Eesti riik ei kukkunud ju sellest kokku, kui Atlanta olümpial 1996 ei jõudnud ükski Eesti sportlane pjedestaalile – ega hakata seejärel nõudma kultuuriministri tagasiastumist, nagu tegi kolleeg Peep Pahv pärast Vancouveri olümpiat kuus talve tagasi.

Ärge arvake, et see on minult, kes ma olen toetanud loosungit «Panna on vaja!», mingi pehmojutt. Räägin kui realist. Ja reaalsus seisneb selles, et medalite arv ei näita tuhkagi. Kas Etioopia on meist seetõttu parem riik, et selle sportlased võitsid Londoni olümpial seitse medalit, Eesti omad ainult kaks? Või peaks need, kes pagevad majanduslikel põhjustel Eestist, kolima hoopis Kuubale, mitte Soome, sest Kuuba peab ju olema parem riik, kuna võitis Londonis 15 medalit, meie põhjanaabrid kõigest kolm?

Medalite loendamise eesmärgil sisendada rahvuslikku edu muudab eriti groteskseks see, et nende medalite nimel tuleb mängida sageli roppe ja kahtlasi mänge. Tippspordi teravaimas tipus, hoolimata riigilipuga lehvitamisest ja riigihümni pidulikust mängimisest, ei ole asjad alati ilusad ja puhtad. Selle valusa tõdemuse värskeimaks kinnituseks on eelmisel nädalal ilmunud rahvusvahelise antidopinguagentuuri WADA raport, mis toob päevavalgele ulatusliku korruptsiooni rahvusvahelises kergejõustikuliidus (IAAF). WADA eelmine raport paljastas süsteemse dopingutarvitamise Venemaa kergejõustikus, mis tõi kaasa Venemaa alaliidu ajutise väljaviskamise IAAFist.

Kes oleks osanud seda kõike arvata ja oodata? Kes oleks samuti osanud arvata, et rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA hämarad rahaasjad viivad alaliidu ligi 20 tipptegelast karmi uurimise alla? Kas on alust arvata, et selliseid musti asju, mis on tulnud ilmsiks maailma spordi kahes hiidorganisatsioonis, mujal spordis ei kohta? Kas saab välistada, et muu suur sport on puhtam ja ausam kui jalgpall või kergejõustik?

Kahjuks me seda ei tea, ja ei tea seepärast, et suure spordi juhtide üle puudub piisav ja usaldusväärne väliskontroll. Rahvusvahelised alaliidud, sisuldasa MTÜd, mis said omal ajal loodud ilusate ideaalidega, et edendada sporti, on muutunud kasumit noolivaiks äriühinguiks, mis loevad peamiselt raha. Kus valitseb raha, seal lendavad ideaalid tihti korstnasse. Lisaks ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et vähemasti IAAFis ja FIFAs kuulub võrdlemisi jäme ots Kolmanda Maailma esindajaile, kelle asjaajamistavad ei ole iga kord sellised, mida arenenud maailmas hinnataks. Eks seegi aita spordis vähkkasvaja levikule märkimisväärselt kaasa.

Kui keegi nüüd küsib, mis on korruptsioonil alaliitude ladvikus pistmist tippspordi pattudega, vaadake veel kord WADA äsjast raportit: see toob välja selge seose IAAFi juhtide ja Venemaa dopingusigaduste vahel. Kas on põhjust uskuda, et seesuguseid seoseid ei leiaks teistelgi spordialadel, kui neid vaid sama innukalt uuritaks? Uskuge, me ei tea kaugeltki kõike, mis kulisside taga toimub. Aga toimub palju. Kuu aega tagasi, kui usutlesin tõstmise MM-võistlustel Houstonis raskekaalus pronksmedali saanud Mart Seimi, muigas ta selle peale, kui juttu tuli kuldmedali võitnud venelasest Aleksei Lovtševist. Nädal hiljem saabuski uudis, et Lovtšev on dopinguga vahele jäänud. Ühena seitsmeteistkümnest.

Tippsport, mida tehakse kõige kirkamate medalite nimel, on pahatihti inetu ja must. Nagu tõdeb spordibioloog Kristjan Port: «Mida lähemale päikesele lähed, seda rohkem on söestunud pinda.» Tõsi. Mäletate, kui Eesti suusatamine küünitas maailma absoluutsesse tippu? Nüüd teame, millised sünged varjud on selle kohale langenud.

Keeruline on leida medalitele ilusat ja usutavat põhjendust. Kas pole?