Särav valgus äratab zooloogiamuuseumi vanad tuttavad uuele elule

Silmapaistev topisesilm,millega piidleb piison muuseumikülastajaid. Foto: Kristjan Teedema

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest ja küllap paljus oleme pärit ka raamatutest, mida sai neil muretuil nooruspäevil loetud. Minu maailmatunnetuse kindlate tugitalade hulka kuuluvad legendaarse looduskaitsja ja Frankfurdi loomaaia direktori Bernhard Grzimeki raamatud «Serengeti ei tohi surra» ning «Metsloomadele ei ole kohta».

Mulle kui maapoisile ei olnud loomade maailm midagi tundmatut ning lisaks tavalistele laudalojustele kepsutas meie kandis ka üksjagu metskitsi ja jäneseid, teinekord võis tare taga trehvata rebast, nugist või eriti hea vedamise korral lausa põtra ennast.

Kuid muidugi mõista olid need tegelased liiga tavalised, et nende pärast kuidagi väga erutuda, hoopis põnevamad tundusid kaugete Aafrika savannide ja džunglite gepardid, jõehobud ja okaapid.