/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2010/11/21/470821t1h6c2c.jpg)
Kätega asjade selgeks tegemine on taunitav ja karistatav. Aga kui õppida korraga kasutama käsi, silmi, suud, ilmet ja keha, siis saab viipekeeles mõnusalt suhelda ka hääletus maailmas elava inimesega.
Ka sõnadeta võib suhtlema õppida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi on olemas ka rahvusvaheline viiplemine, suhtlevad meie väga viletsalt kuulvad ja kurdid inimesed eesti, venelased vene ja prantslased prantsuse viipekeeles. Ingliskeelsetes maades on kasutusel kas ameerika või briti viipekeel.
Napilt kuu aega tagasi tuli trükikojast Tartu Ülikooli viipekeeletõlgi peaspetsialisti Regina Paabo koostatud esimene eesti viipekeele käsiraamat, mille järgi saab seda suhtlusvormi nii õppida kui ka õpetada.
«See on väga hea ja vajalik raamat,» kiitis viletsalt kuulvaid ja kurte lapsi õpetava Tartu Hiie kooli direktor Helgi Klein. Kuigi Hiie koolis õpetatakse nii palju lapsi kui võimalik suuliselt suhtlema ja suult lugema, ei kao viipekeel kuhugi.
«Kurdid lapsed suhtlevad omavahel ja oma kurtide vanematega ikka viipekeeles,» selgitas Helgi Klein. «Tahame, et nende viibe oleks viipekeeles õige ja see käsiraamat on laste õpetamise juures suureks abiks.»
Viiplemishuvi suureneb
Kurdi ema ja isa tütar Regina Paabo on Tartu Ülikoolis viipekeelt õpetanud paarkümmend aastat. Käsiraamatu kirjutamise võttis ta koos kurtide, tudengite ja kolleegidega käsile kahel põhjusel: aastatega oli tekkinud väga palju viipekeele õpetamise materjali ja mida aasta edasi, seda rohkem inimesi soovib viipekeelt omandada.
«Lingvistid tunnevad üha enam huvi viipekeele vastu,» rääkis Regina Paabo. «Viipekeelt tulevad õppima juristid, arstid ning sotsiaaltöötajad. Ikka sellepärast, et nad saaksid kurdi inimesega vahetult suhelda.»
Eesti viipekeele käsiraamatu «Viibelda on mõnus» esimeses osas kirjeldatakse meie viipekeele olemust ja grammatikat, teine osa keskendub praktilisele keeleõppele.
Käsiraamatu lahutamatud osad on kaks DVDd, kuhu on salvestatud kurtide esitatud viipetekste, harjutusi ja kurtide kogukonnas levinud pärimuslugusid.
Keeleanne pole vajalik
«See raamat oli üsna keeruline töö, sest viipekeel on ju ruumiline keel,» tunnistas Regina Paabo. «Aga nüüd, kus raamat on valmis, olen selle lapse üle väga õnnelik.»
Eesti Kurtide Liidu andmetel kasutab Eestis viipekeelt ligi 4500 inimest. Neist poolteist tuhat naist ja meest on kurdid ja niivõrd halvasti kuuljad, et viipekeel ongi neil ainus maailmaga ühenduse saamise võimalus.
Käsiraamatu «Viibelda on mõnus» järgi õppides saab eesti viipekeele omandada algtasemel, selleks kulub 40 tundi. Selle ajaga õpib inimene end tutvustama, endast rääkima ja lihtsamaid argiseid asju väljendama. Kes pühendab viipekeele õppimiseks vähemalt 160 tundi, tunneb end selles juba kindlamalt.
Muide, keeleanne viipekeele õppimisel eelist ei anna. «Kõige tähtsam on viipekeele õppimisel see, et inimene tunneb ja juhib hästi oma keha,» selgitas Regina Paabo. «Käed edastavad viipekeeles vaid kolmandiku sõnumist. Lisaks kätele tuleb samal ajal mängu panna näoilme, silmavaade, suu ja ka keha.»
Regina Paabo õpetab praegu Tartu Ülikoolis viipekeelt 26 tudengile. Kevadsemestril hakkab avatud ülikoolis seda suhtlusviisi õppima teist sama palju huvilisi.
Raamat
Eesti viipekeele õppimise ja õpetamise käsiraamat «Viibelda on mõnus», autor Regina Paabo,
289 lehekülge, tiraaž 300,
väljaandmist toetasid haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Keele Instituut.