Martin Pau: kus lõpeb mõistus...

Martin Pau Foto: Pm

Nõukogude ajal läks käibele pilafraas «Seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee». Kuigi Eesti raudtee pole enam toonase raudteede hiidämblikuvõrgu tilluke ripats ja peaks olema rohkem meie enda nägu, paistab mõistusel ja raudteel olevat veel vähem ühist kui toona.

Sõitsin hiljuti rongiga Tartust Peedule, kaasas pisipoeg. Jaburdamine sel teel algab juba Tartu vaksalis, kus reisijad on jäetud mitmeks aastaks ilma isegi võimalusest tualetti kasutada. Rongile minnakse kusagilt nurga tagant ajutiselt platvormilt, kuigi otse vaksali ees, kus vähemasti varikatus pea kohal, paistab perroon olevat täiesti korras.

Kui rongiga tihti ei sõida − ja nüüdsetes oludes ma ausalt öelda imestan nende inimeste kannatlikkust, kes sageli rongi tarvitavad −, osutub nurgatagune rongipeatus üsna üllatavaks. Poisipõnn süles, tuleb teha enam kui sajameetrine spurt, et esimesest lahtisest vaguniuksest sisse hüpates... põrgata kokku seinaga. Või kuidas nimetada treppi, millest üles saamiseks tuleb vinnata saabas nabast kõrgemale. Õnneks saab lapsest vaba käega haarata käsipuust.

Et esimese vaguni teisel uksel on silt «Ei tööta», näib olevat mõistlik võtta istekoht teises vagunis. Selle lükandustest töötab ainult vasakpoolne. Rind ees sisenema ei mahu. Normaalselt ei mahu ka külg ees, kui süles on laps. Aga hästi aeglaselt ja ettevaatlikult siiski õnnestub. Huhh!

Vaguni sees on soe ja puhas. Tõsi, paljudele harjumuseks saanud raamatu- või ajalehelugemist siin harrastada ei maksa. Õues valitsevat hämarust ei raatsi Edelaraudtee laevalgustitega tõrjuda. Aga mul pole viga. Mina lugeda ei taha, pean põnni passima.

Varsti teatab meeshääl valjuhääldis, et lugupeetud reisijatel tuleb väljuda esimese vaguni teisest uksest. Noh, kui nii, siis nii. Ilmselt on korraldus seotud perroonide ümberehitusega. Sel hetkel ei jõua ma veel mureküsimuseni, kuidas peaksin Peedul väljuma uksest, millel on kiri «Ei tööta».

Peagi paistab lahendus. Piletimüügi ringkäigult naasnud vagunisaatja kuulutab, et valjuhääldajale ei maksa tähelepanu pöörata: reisijad saavad välja ka teistest ustest. «Ärge muretsege, keegi peale ei jää!» kinnitab daam. Varsti peab ta seda kordama, sest visa valjuhääldi on taas palunud väljuda just esimese vaguni teisest uksest.

Kui palun vagunisaatjal seletada, kust uksest ma siis Peedul ikkagi välja saan ja miks ta valjuhääldiga vaidleb, muutub daam üsna kähku mu juhmusest närviliseks ja tõstab häält. Minu veelgi suuremasse segadusse ajamiseks nimetab ta teise vaguni esimest vasakpoolset ust esimeseks ukseks ja esimest parempoolset ust teiseks ukseks. Ütlen mitte midagi taibates «Aitäh!» ja saan daamist lahti enne, kui ta jõuab minu hurjutamisega kogu vagunirahva tähelepanu äratada.

Pärast Tõravere jaama pistis vagunisaatja pea tamburiukse vahelt sisse ja küsis reisijailt, kas teise vaguni esimene parempoolne uks ikka avanes või ei. Nii palju siis veendumusest, et keegi peale ei jää.

Peedul see uks igatahes avaneb. Hiljem kuulen õelt, et nädal varem ei läinud sama hästi tema 11-aastasel pojal. Nõos peale tulles polnud tal kelleltki küsida, millist ust pruukida, sest piletimüüjat ei tulnudki. Ja rong viis ta vägisi Elvasse.

Ehh, aga milleks viriseda! Hiljemalt nelja aasta pärast on kohal uued Šveitsi diiselrongid ja meie mitte eriti Euroopa Liitu meenutavale raudteele laskub kindlasti kuldaeg.