Peipsi ahvenapätsidest unistavad kalamehed peavad veel pisut kannatust varuma

Kes jääb peale: ahne ahven või kaval kalamees?

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kuigi viimase nädala külmakraadid on väiksemad veekogud kindlalt kinni kaanetanud, peavad Peipsi suurtest kalasaakidest unistavad harrastuspüüdjad mõne aja ooterežiimil püsima, sest ohutu jää tekkimine meie suurimale järvele võtab veel aega ning piiriveekogude jääle minek on keelatud.

Tõsi, Peipsi järve n-ö väiksemat venda ehk Lämmijärve katab vähemalt 10 cm paksune jää, kus on küll üksikuid lahvandusi, ent politsei- ja piirivalveameti Mehikoorma teenistuskoha korrapidaja ütles, et jää üldine seis on igati korralik ning võimalik, et lähipäevadel lubatakse kalastajad ka järvele.

Suur-Peipsil seis veel nii roosiline ei ole. Varnja teenistuskohast öeldi, et järve lõunaosas leidub vaba vett ning ka kalda äärde moodustunud jää on veel väga ebaühtlane. On ka umbes 10 cm jääpaksusesega kohti, kuid näiteks Nina küla all on jää paiguti vaid 3 cm paksune.

Ka järve põhjaosas kalastamas käijad peavad kannatlikud olema. Mustvee kordoni andmetel on sealkandis vaba vesi 2,8 kilomeetri kaugusel kaldast ning seal, kus jääd on, on see 5–7 cm paksune.

Lõuna prefektuuri politseikapten Mati Mikson rõhutab, et ohutu jääleminek on tagatud alles siis, kui jää paksus on kogu järvel ühtlaselt vähemalt kümme sentimeetrit või enamgi.

«See, et mõnes kohas kalda ääres võib jää tunduda tugevana, ei tähenda kindlasti seda, et kogu järvistu jääl oleks viibida ohutu,» selgitas Mikson. Ta lisas, et isegi siis, kui järv on n-ö avatud, tuleks kalastushuvilistel enne jääleminekut kindlasti uurida lähimast kordonist, millised on jääolud.

Jääpüügi fenomen

Mis aga see ikkagi on, mis ajab talipüüdjaid külma ja tuult trotsides järve- või jõejääle, kuigi teinekord ei pruugi saak olla just kuigi meeliülendav? Kõva kalamees ning ajakirja Kalastaja peatoimetaja Ralf Mae leiab, et ennekõike on selle taga vahetu püügielamus.

«Näiteks lihtõngega või spinninguga püüdes on sul käe ja tamiili vahel ritv ja teisel juhul ka rull, kuid jääl on oled sa tamiili lapates kalaga vahetus kontaktis. Nagu on öelnud Vladislav Koržets: see see on nagu närv, mis ühendab kala ja kalamehe käe ning kõik on väga täpselt tunda, mis seal all toimub,» kirjeldas Mae talikalastuse suurimat võlu.

Mae ise pole tänavu veel mõnele väikejärvele peale pääsenud, kuid seadis varustuse valmis juba enne jõule ning loodetavasti saab selle nädala jooksul ka jääle.

«Muidugi juhul, kui liiga külmaks ei lähe, sest alla miinus 15 külmakraadiga on juba liiga ebamugav püüda, võid olla küll soojalt riides, kuid auk jäätub kiiresti ja erilist mõnu seal ei ole,» tõdes Mae. Ta lisas, et kõige ideaalsemad püügiolud südatalvel on siis, kui tuul ei puhu, valitsevad kerged miinuskraadid ning ehk piilub päikegi pilve tagant välja.

Ahven ootab püüdmist

Mis puudutab Peipsi ahvenavarude hetkeseisu, siis sügiseste saakide põhjal julgeb Ralf Mae loota, et ka talvel on paljudel kalameestel põhjust rõõmustada. «Kes paatidega peal käisid, said landiga ikka ilusaid saake,» rääkis Mae. «Oli nii kvantiteeti – paaril korral oli kuulda ka paarikümnekilostest ahvenakogustest – kui ka kvaliteeti ehk tabatud triibikute seas oli omajagu isegi kilo ümber tegelasi.»

Ralf Mae ise eelistab püüda pigem jõgedel, kus tal on aastakümnete pikkune kogemus ning kalarikkamad kohad teada. «Talvel uusi kohti avastada pole väga mõtet, sest see võib tähendada tohutut puurimist. Kui veekogul on umbes poole meetrine paksune jää ning kala otsides pead sinna puurima paarsada auku, siis võid ise kokku arvutada, palju neid puuritud meetreid päeva lõpuks kokku tuleb,» rääkis kirglik kalamees.

Mae tunneb ka kalamehi, kes püüavad vaid suvel ning talvel mingil juhul jääle ei lähe, kuid tema kuulub nende leeri, kes üritavad uimelisi seltsimehi tabada igal aastaajal. «Ma tõmbaksin teatud paralleeli jääpüügi ja Edgar Savisaare vahele – kellele meeldib, sellele jõledalt meeldib, kellele ei meeldi, see ei salli silmaotsaski,» lõpetas mees muigvel sui.

Tagasi üles