Vastukaja: vastandamine edasi ei vii

Õigekeelsussõnaraamat. Foto: Peeter Langovits

Toom Õunapuu paneb oma artiklile «Nimi rikub meest» (TPM 01.11) punkti mõttelise hüüatusega «Oh! ma vaene Tardo liin, ei saa ma kuskilt keeleabi!». Mõnda meest rikub nimi, mõnda teadmatus.

Tartu linnavalitsuse majas Küüni 3–222 (tel [phone]) on juba pikemat aega olnud Tartu Ülikooli, linnavalitsuse, Eesti Keele Instituudi ning haridus- ja teadusministeeriumi koosmeelel asutatud keelehooldekeskus.

Linnavalitsuse ametnikud kasutavad usinasti võimalust oma majast keelenõu saada. Just nimenõu, mille pärast austatud Toom Õunapuu enim muret paistab tundvat, on küsitud kõige rohkem. Näiteks kuidas käänata perekonnanimesid.

Viimati küsiti kohanimenõu: kas on õige kirjutada Turusadam või Turu Sadam (vastus: keeleliselt on õige Turusadam ja Turu sadam). Häid mõtteid liigub ja muret oma keelekasutuse pärast tuntakse. Tihti on küsimus ise juba pool vastust.

Toom Õunapuu artikli juurde tagasi tulles: vana tuntud võte kaks linna, Tartu ja Tallinn, vastamisi panna ei too kummalegi kasu.

Tallinnas on minu teadmist mööda olemas loovala. Loomeala, loovala, loomela – neis luuakse. Vahest tahetakse loomemajanduskeskuses loomise kõrval toonitada majandust, arve, tasuvust? Alati ei peagi asutusel olema nimi, piisab ka läbipaistvast nimetusest.

Teatepulga edasiandmise pärast pole samuti põhjust muretseda, noored õpivad vanematelt, nagu see on alati olnud.

Üldistus «vanem tegijate põlvkond on nooremale põlvkonnale oma teadmisi ja kogemusi küll pakkunud, aga uued «tegijad» pole seda teatepulka vastu võtnud» tundub ebaõiglane nii vanade kui ka noorte suhtes. Vastandamisest ei tõuse head. Jutumärkides või mitte. Keelt ja elu saab vaid üheskoos edendada.