/nginx/o/2015/12/26/4830111t1he431.jpg)
Täna esitles Ilmar Kruusamäe Werneri kohvikus kunstialbumit «Valdur Ohakas 90. Joonistused ajas», mis on lugupidamisavaldus suure meistri, Valdur Ohaka vastu, kelle sünnist möödus just täna 90 aastat.
Ilmar Kruusamäe kogus Valdur Ohaka joonistused albumisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olin väga tihti kõrval, kui Valdur haaras kohvikus sulepea ja joonistas kiiresti üles mõne kompa,» kirjutab Ilmar Kruusamäe teose eessõnas. «Nendesse sulepea- või vildikajoonistusse jäi alati hetkeidee värskus, neist ei pidanudki alati saama suuri maalikompositsioone.»
Kaante vahele koondatu on pärit kunstniku abikaasa Eetla Ohaka ja Ilmar Kruusamäe enda kogudest ning need on eranditult vaid joonistuste reprod. Valdur Ohaka maalid on sellest valikust väljas.
Tegin, mis jõudsin
«Võib-olla saab keegi siit impulsi ja võtab ette suurema töö. Tore oleks! Aga kui ei, siis on vähemalt needki joonistused huvilistele paremini silme ees,» on Kruusamäe arvanud ning lisanud, et ta tegi ära selle, mis oli jõukohane.
Albumis on eessõnasid mitmeid. Need on kunstniku abikaasalt Eetla Ohakalt, kunstiteadlaselt Eha Komissarovilt, kunstnikult Ivo Lillelt, ajakirjanikult Toomas Kümmelilt ning ettevõtjalt ja kunstisõbralt Marju Undilt.
Valdur Ohaka ja Ilmar Kruusamäe vahelise sideme tugevusest aitab aru saada aga Kruusamäe klassivend Aimar Jugaste, kelle tekstis seisabki see, et trükisoe raamat on Kruusamäe tänuavaldus Valdur Ohakale kui oma «akadeemilisele isale». Kruusamäe ei ole küll Ohaka juures klassikalises mõttes õpilane kunagi olnud – kui nad tutvusid, oli Kruusamäe Tartus majandustudeng, aga nende järgnenud suhe kujunes tõepoolest väga sügavaks sõpruseks.
Valdur Ohakas suri 1998. aastal. Aimar Jugaste kirjutab, et sestpeale on Ilmar Kruusamäe oma ateljee suuremõõtmeliste tööde vahele ikka sättinud just Ohaka maale ja joonistusi. Niisuguse kogumise, vaatamise ja sättimise järel sündis Valdur Ohaka mälestusnäitus Tartus ja Tallinnas kümme aastat tagasi, tema 80. sünniaastapäevaks. Nii arenes tasapisi ka idee sellest raamatust.
Õnnelik ja uhke
Tartu Postimehe toimetusse selle nädala algul Valdur Ohaka albumit näha tuues, oli Ilmar Kruusamäe uhke, õnnelik ja rõõmus. Ta pööras tähelepanu just sellele, et joonistusi saab albumis näha enamasti originaalsuuruses, sest just nii väikestel paberilehtedel need päriselt ka olid.
Albumi enam kui 160 leheküljel on pliiatsi-, tuši-, pastapliiatsi- ja tindijoonistused. Viltpliiatsitööd on enamasti värvilised, ka mitmevärvilised. Leidub akvarelliga koloreeritud töid, nagu näiteks albumi lõpulehekülgedel olevad autoportreed, pärit aastast 1994.
1983. aastal maalis Ilmar Kruusamäe Valdur Ohakast portree, pannes sellele allkirjaks «Kütioru vaade». Võrumaal, Kütiorus asus Ohakate legendaarne suvekodu. Teos oli Kruusamäe üks esimesi suuremõõtmelisi töid, mis tõi talle ka esimese suurema tunnustuse, kunstnike liidu noortekoondise maali aastapreemia.
Portree kinkis autor portreteeritavale tema 60. aasta juubeliks. Paraku hävis maal Ohakate Merivälja kodu põlengus 1991. aastal.
Raamatus on «Kütioru vaatest» repro.