Viimasel ajal on Tartu koolid ja nende edaspidine saatus ajakirjanduses üha sagedamini kajastust leidnud. Haridusprobleemid ongi tähtsad ja vajavadki laialdast avalikku arutelu.
Silvia Russak: ühe väärika kooli läbilõigatud võimalused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elame ju demokraatlikus riigis, kus kodanikul-maksumaksjal on õigus oma arvamust avaldada ja soovida ka sellega arvestamist või vähemalt argumenteeritud seisukohtade väljatoomist ja diskussiooni.
Hoogne areng
Juba pikemat aega on avalikult ja ka ridade vahel räägitud reformidest Tartu hariduselus, mis tähendab põhiliselt gümnaasiumide arvu vähendamist. Jääb mulje, et reforme planeeritaksegi vaid reformide endi tegemise pärast, nägemata ette olemasoleva süsteemi edasiarendamist, küll aga põhjustades hoopiski selle mitme osa lõhkumist.
Tekkinud ebakindluse tõttu on häiritud kolme Tartu kooli tulevikku suunatud optimism. Kummaliselt on sellise pinge all olevaks kooliks ka Raatuse gümnaasium, Tartu vanim munitsipaalgümnaasium, millel on pikk ajalugu.
Kool on ligi sajandi jooksul andnud haridust paljudele ühiskonnaelus ja teistes valdkondades tuntud tegelastele. Sõjatules hooneta jäänud koolipere jagas aastaid ühist koolimaja Tartu 2. keskkooliga, töötades kord hommikupoolses, kord õhtupoolses vahetuses.
Unistus oma koolimajast täitus alles aastakümnete möödudes. Kool arenes jõudsalt, asuti moodustama eriklasse. Pidulikult avas Saksamaa suursaadik kooli saksa keele eriklassid alates esimesest klassist, nähes ette nende lõpetajate edasiõppimise võimalusi Saksamaa kõrgkoolides.
Saksa keelt õpetasid Saksamaa valitsuse poolt spetsiaalselt siia suunatud sakslastest pedagoogid. Koostati ühiseid õpilasuuringute projekte Saksamaa sõpruskooliga ning õpilased käisid vastastikku külas.
Koolis alustati ka inglise keele süvendatud õpet. Õppetöö aluseks on põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, mis on detailselt välja töötatud, arvestades erinevaid õppesuundi, ja õppetöös on üle mindud kursuste süsteemile.
Kool on muudetud kõigiti nüüdisaegseks: koolimaja on remonditud, õppekabinetid tänapäevastatud. Õpilased osalevad aineolümpiaadidel. Kõik tundub olevat normaalne ja perspektiivne, mida kinnitasid ka kooli hoolekogu otsused.
Kolmas suund olemas
Kuid mõistmatutel põhjustel on Tartu linna hariduselu arengu eest vastutavatel juhtidel tekkinud kallutatud arusaam Raatuse gümnaasiumi arenguperspektiividest.
Ootamatult ei lubatud avada 2009/2010. õppeaastal gümnaasiumiosas teist kümnendat klassi, kuigi põhikooli lõpetas kolm paralleelklassi üle 90 õpilasega ja koolil olid õppesuunad juba välja töötatud.
Seega tekkis olukord, kus ligi sada õpilast kandideeris 36 kohale. Ei mäleta, et vastutavad haridusjuhid oleksid seda ka põhjendanud. Niisiis saab nüüd gümnaasiumis, kus 10. klassis on vaid 36 õpilast, olla vaid kaks õppesuunda.
Kool on asunud võitlusse oma olemasolu eest ja töötanud üksikasjaliselt välja uue õppesuuna põhialused ja õppekava.
Uudsena on planeeritud rajada riigikaitse kallakuga õppesuund, aluseks on võetud mitme välisriigi kogemused ja plaanid (USA, Ühendkuningriigid, Serbia, Rumeenia, Rootsi jt). Sellise tsiviil-militaarse (CIMIC) koostöö juures on arvestatud partnerite ja toetajatena kaitseliitu ja kaitseministeeriumi, kellega on ka läbirääkimisi peetud.
Millegipärast ei ole Tartu haridusjuhid seda teemat kajastanud, kui välja arvata Jüri Sasi negatiivne repliik Tartu Postimehe artiklis «Kolm kooli ootavad võimalust ellu jääda» (12.11). Oleks võinud oletada haridusjuhtide aktiivset osavõttu ja toetust Raatuse gümnaasiumi juhtkonnale just sellise uudse suuna väljatöötamisel, mis on ju kogu linna noorte õppimise huvides.
Ülekohtune piirang
Võib-olla on minu kirjutis enneaegne ning mingit koolide likvideerimist ei tule (riigikogu valimised on lähedal). Linnavolikogu hariduskomisjoni liikmena ma ei mäleta, et selliselt asetatud koolideprobleem olnuks seni ühegi koosoleku päevakorras.
Ühe väärika ja Tartu ajalugu väärtustava kooli likvideerimine olekski kaine mõistuse vastane. Samas oleks loogiline, et linn asuks toetama kooli jõupingutusi selleks, et laiendada gümnaasiumi tegevust veel suundade leidmisel.
Et kool on jätkusuutlik, seda näitavad ka 2010. aasta lõpetajate suhteliselt head tulemused – seitsmes koht Tartu 15 kooli hulgas.
Suhtun väga kriitiliselt linnavalitsuse lubadusse anda lisaraha (mille eest? kelle arvelt? elu rõõmsamaks tegemiseks?) nendele koolidele, kes vabatahtlikult oma gümnaasiumiosa kaotavad («Jüri Sasi: põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine teeb elu rõõmsamaks», TPM 12.11).
Kas selline lähenemine hariduse valdkonnas on eetiline? Pean siiski õigeks vabaturumajanduse võimaldamist ka koolidele, kes seda soovivad, ja arvan, et Tartu Raatuse gümnaasium on võimeline läbi lööma. Linnavalitsus ei tohiks piirata kooli tegevust sellega, et keeldub lubamast avada 2011. aastal kahte kümnendat klassi ja riigikaitse kallakuga õppesuunda.