Vaimuhaigla viis kokku mitme kunsti esindajad

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaisa Eiche leidis perfor­man­ce’iks koha vana haigla taga lumise pinnase all. Teda aitas poolmaskis labidamees.
Kaisa Eiche leidis perfor­man­ce’iks koha vana haigla taga lumise pinnase all. Teda aitas poolmaskis labidamees. Foto: Margus Ansu

Algse otstarbe minetanud vaimuhaiglas Staadioni tänaval kinnitasid festivali «Hullunud Tartu» esinejad keha. Kunstnik Kaisa Eiche oli samal ajal surmvaikselt haiglapargis lumise pinnase all.



Et mõte teha performance oli talle tulnud viimasel hetkel, siis ta ühepäevase festivali kavasse ei pääsenud.

Nii et kui festivali idee autor Jaan Malin veerand tundi hiljem «Hullunud Tartut» avades osalejaid tutvustas, jäi vappekülmas kunstnik nimetamata.

Konspekt haiglast

Samal ajal pani kunagise kinnise osakonna ühes palatis oma sarja «Konspektikunst» (1982–83, 2010) üles Raivo Kelomees.

See koosneb omal ajal konspektidesse tehtud joonistuste suurendustest. Kusjuures kunstnik oli samas majas konspekteerinud psühhiaater Jüri Saarma loenguid.

Suure triptühhoni oli näitusele toonud Enn Tegova. Kogu festivali kohta arvamust avaldades meenutas ta kõigepealt Kaljo Põllu korraldatud luule, muusika ja kunsti õhtuid 1970. aastatel.

««Hullunud Tartu» on nagu nende interdistsiplinaarsete õhtute renessanss,» ütles Tegova. «Taas on koos – nüüd juba rahvusvahelisel tasemel – muusikud, luuletajad-häälu­tajad ja kunstnikud.»

Kaisa Eiche performance’it nimetas Tegova ehmatavaks, aga kunstiliselt väga tugevaks asjaks.

Eestist ja kaugemalt

Festivali nimevalikul said määravaks nii ürituse peamine toimumiskoht kui ka programm ise oma jõulisuses, mitmekesisuses ja külalisterohkuses.

Eri kunstiliikide koostoimimisest tekkiva sünergia loomisse olid kaasatud esinejad Eestist ja välisriikidest.

Kaugemalt tulid Tobi Kunze (Saksamaa), Peter Sragher (Rumeenia), Peter Waugh (UK/Austria), Philip Meersman (Belgia), Hanane Aad (Austria/Liibanon) ja Katja Malin (Rootsi).

Kas külalisterohke ja korraldamisel hullult vaeva nõudnud ettevõtmine ka ennast ära tasub? «Kui palju see vaevanägemine on vilja kandnud, selgub hiljem,» ütles Malin.

Reporteri töövarjuna käis «Hullunud Tartut» vaatamas Tartu vene lütseumi 12.a klassi õpilane Anastassia Ossipova.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles